09 november, 2015

Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse (2015)

Sellist raamatut võiks vist nimetada infotainmendiks ehk tarbemeelelahutuseks. Iseenesest on veidi jabur, et ajakirjanik võtab uurimiseks teema ja seejärel püüab eksperthinnanguid jagada (tõsi, ka Ronson ise viitab sellele vastuolule). Et noh, uurijad on vastava valdkonnaga aastaid ja aastakümneid tegelenud, tema aga võtab vastu paremaid palasid siit ja sealt ning hakkab psühhopaate määrama (tõsi, ka Ronson kogus aastaid materjali, kasutades muuhulgas oma varasemate teemade ainest). Ühesõnaga, on igati meelelahutuslik lugemine, aga samas, kui tõsiseltvõetav see on, mida ajakirjanikust autor peab vajalikuks rõhutada või kõrvale jätta (tõsi, iga uurija teeb selliseid valikuid). Mida on lugejal mõttekas mällu salvestada peale eriskummaliste juhtumite kirjelduse. Mis on lihtsalt vaht, mis käib infotainmentiga kaasas. Bill Brysoni puhul selline meelelahutuslik tendents suurt ei erutanud... vanemate inimeste värk?

Raamat räägib siis angloameerika psühhopaatia lähiminevikust ja hetkeseisust. Et kõik inimesed on mingi kiiksuga, siis millised on need inimesed, kelle kiiks suurem – selline, et on ühiskonnale ohtlik? Ronson viitab, et nö juhtide hulgas on võimalike psühhopaatide osakaal pea neli korda suurem kui muidu keskmiselt ühiskonnas (ja seetõttu on ehk sõjadki nende poolt tagant tõugatud). Aga... kas selliste juhtide psühhopaatsus on samas kaalukategoorias inimestega, kes oma lõbuks inimesi tükeldavad?

Ronson reisib ringi Inglismaal ja Ameerikas, külastab kinniseid asutusi ning vestleb sealsete kinnipeetutega, niisamuti inimestega, kes ravivad haigeid või panevad paika seda, kes ja mis on psühhopaat. Mille tulemuseks on siis... nö hullumeelsuse tööstus. Erinevalt käituvad lapsed pole lihtsalt erinevalt käituvad lapsed (muidugi, põhjuseid selleks on mitmesuguseid), vaid neil on mõni vaimne probleem, mida tuleb ravimitega talitseda. Et psühhiaatrid määratlevad üha enam erinevaid haigusi, saavad ravimifirmad teha üha uusi tooteid. Ja arstid saavad neid tooteid määrata üha noorematele patsientidele. Kui varem oli Ameerikas 2000 lapse kohta 1 autist, siis nüüd 100 lapse kohta 1 autist. Mitmed haigused, mis saavad muidu hoo sisse kõige varem hilisteismelistel, selliste ravi alustatakse juba kasvõi kolmeaastastel. Ühesõnaga, psühhiaatria massikultuurile tuleks pidurid peale tõmmata ja tagasi maa peale tuua.

Või milline hullumeelsus on seksikas ja milline tüütu, milline müüb teleekraanil ja mis on seal piinlik või tüütu. Kuidas psühhiaatriat edukamalt müüakse ja millised valdkonnad seda kasutavad. Või kui erinevad on arstid patsientidest. Selle uurimistöö käigus vestleb Ronson nii kuulsate kui kummalistega. Jne.

Tekstis on mitmeid veidraid vigasid, kas siis autorilt või kirjastuse poolt toimetamata – nii on ühel lehel juttu 9. septembri rünnakust (lk 190) või paaril korral juttu näidendist “Godo'd ei tule” (lk 197; lk 199 on siiski “Godot”). Aga noh, ehk need on omakorda viited vandenõumaailmale, millele Ronson siin raamatus niisamuti tähelepanu pöörab (õnneks ta ise ei kultiveeri neid – kuigi, any publicity is good publicity, või kuidas?).

“Bob ütles, et on alati kena üllatus, kui psühhopaat räägib avatult sellest, et ei suuda tunda emotsioone. Enamik neist teeskleb tundmist. Kui nad näevad meid, mitte-psühhopaate, nutmas või hirmuseisundis või tundmas kaasa kannatustele või mida iganes, peavad nad seda põnevaks. Nad uurivad meid ja õpivad meid järele tegema, nagu kosmosetulnukad, kes püüavad massi sulanduda, aga kui me silmad lahti hoiame, suudame me teesklust tabada.” (lk 107)

“Meie vestluse lõpus pöördus ta teie, lugejate poole. Ta ütles, kui te muretsete, et te võite olla psühhopaat, kui te tunnete mõned need loomujooned enda juures ära, kui te tunnete selles pärast vargsi ligi hiilivat ärevust, siis see tähendab, et te pole üks neist.” (lk 120)

“Peaaegu iga tipp-aja telesaadetes on inimesed, kes on just õiget sorti hullud ja nüüd ma teadsin, milline on valem. Inimesed, kes on õiget sorti hullud, on pisut rohkem hullud, kui me kardame, et oleme ise minemas, ja seda äratuntaval viisil. Me võime olla ärevil, aga mitte nii ärevil kui nemad. Me võime olla paranoilised, aga mitte nii paranoilised kui nemad. Nad pakuvad meile meelelahutust ja lohutust, et me pole nii hullud kui nemad.” (lk 218)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar