Seni tõlgitud “Eluslaevnike”
raamatutest on see vast parim osa, pole enam tüütut tammumist
emotsemises ja tegelased on ühtäkki vägagi tegevusse kistud –
hukatus on ühtviisi võimalik kõigile, ning liigutada tuleb,
soovivad nad seda või mitte. Vestrite naised muutuvad õige
krapsakateks möllunaisteks – Althea ja Ronica oma tuntud headuses,
Keffriast võib kujuneda rahvusvahelise haardega emalõvi ja Malta
pole enam see eelmiste osade Sansa, äkitselt on nüüd tema see
isik, kelle läheduses asju juhtub (lohe, satraap). Paragon
upitatakse vette ja peale teatud sündmusi hakkab eluslaevale
koitma... minevikutahud. Mis seob eluslaevu ja madusid, kes nad õieti
olema peaksid. Ja siis on veel Vihmaoru viimane lohe, kes pääseb
elderlingide vangikongist ja peatsest hukkumisest (õigemini
moondamisest?). Kenniti eestvõttel tekib veider nelinurk
Kennit-Etta-Wintrow-Vivacia; mehe plaan Vivacia oma kontrolli alla
saada pole just selline strateegia, mis ülejäänud kolme suurt
rõõmustaks (kui nad sellest teaks). Ja Wintrow, tema on korraga
uskumas Kenniti seda Robin Hoodi palagani.
Ent see on vaid osa pingetest. Satraap
tuleb suurte jõududega Bingtowni, mille tulemuseks on... Jamailla
intriigide lahvatamine Bingtownis – mistõttu omakorda peavad
Vihmaoru isandad kokku puutuma suure poliitikaga. Ainult et enne kui
nad jõuavad omapoolse käigu teha, tabab Vihmaorgu katastroof. Ja
nagu öeldud, on kõige selle segaduse taustal veemaod, kes avastasid
üsna dramaatilise viisi, kuidas iidseid mälestusi taastada.
Nagu mainitud, eelmiste raamatuosade
venivat emotsemist on korraga mõnusalt napim esinemissagedus ja
ootamatult on hakanud masinavärk täistuuridel tööle. Ja see peaks
viima üsna dramaatiliste kokkupõrgeteni ning seetõttu ka
maailmakorra ümberladumiseni. Vihmaoru iidsed saladused ihkavad taas
selles nö noores maailmas oma kohta leida, iseasi, kas inimesed
sellega niivõrd kohaneda tahaks. Eks siis järgmises osas näis, mis
juhtub Kenniti trooniplaanidega, milline on satraabi ja Bingtowni
saatus, kas eluslaevadest on enam... eluslaevu, kas maod jõuavad oma
järgmisse faasi. Ja mis saab inimestest, mida need jõud
veskikividena jahvatavad.
“Tüdruk teadis äkilise sügava kindlusega, et nemad kaks ei saa iial koos midagi luua. Isegi kui ta loobuks unistamast omaenda laevast, isegi kui ta järsku otsustaks, et tahab kodu ja lapsi, keda hellitada, oleks mehe arusaam temast kui nõrgast ja abitust naisest tema jaoks alati alandav.” (lk 80)
““Ma pole ainult see, kelle Ludluckid minust tegid,” purskas laev ootamatult. “On veel mina, kes ma olin varem, ja see on täpselt sama palju minu osa. Ma ei pea olema see, kelle nad minust tegid. Ma võin olla see, kes ma olin. Varem.”” (lk 410)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar