Mõningaid tsitaate
pereplaneerimise vallast.
“Geenid kontrollivad kaudselt orgaaniliste kehade valmimist, seda rangelt ühesuunaliselt mõjutades: elu käigus omandatud tunnused järglastele edasi ei kandu. Ükskõik kui palju tarkust ja teadmisi sa oma elu jooksul ka ei omanda, mitte kübetki sellest ei kandu geenide kaudu sinu lastele. Iga põlvkond peab uuesti nullist alustama. Keha on tööriist, mille abil geenid säilitavad oma muutumatuse.” (lk 51)
“Kuid põhiline, mida ma siinkohal öelda tahan, on see, et geneetilises mõttes pole vanema/lapse lähedus mitte kuidagi erilisem kui venna/õe lähedus. Asjaolu, et laps saab oma geenid otse vanematelt, ent õdede ja vendade puhul mingit otsest geneetilise materjali ülekandumist ei toimu, on täiesti ebaoluline.” (lk 128)
“Rasestumisvastaste vahendite kasutamist rünnatakse tihti kui “ebaloomulikku” tegevust. Häda on aga selles, et ka heaoluriik on ebaloomulik nähtus. Kuigi ma usun, et enamik inimestest soovib väga heaoluriigis elada. Ent meil ei saa olla ebaloomulikku heaoluriiki, kui meil puudub ebaloomulik sündimuskontroll, sest vastasel juhul on lõpptulemuseks veelgi suurem viletsus, kui seda iial looduses esineb. Heaoluühiskond on küllap kõige suurem altruistlik süsteem, mis loomariigis iial on olnud. Ent igasugune altruistlik süsteem on loomupäraselt ebastabiilne, kuna see on avatud isekate indiviidide omakasupüüdlikele tegevustele. Tõsi, neid inimesi, kes on saanud rohkem lapsi, kui nad üles suudavad kasvatada, ei saa enamasti süüdistada süsteemi teadlikult pahatahtlikus ärakasutamises – nad on enamasti selleks liialt ignorantsed. Kuid mõjuvõimsad institutsioonid ja riigijuhid, kes inimesi ülemääraselt sigima julgustavad, ei ole küll mu meelest sellest kahtlustusest vabad.” (lk 154-155)
“Tihtipeale tuleb isastel päris tublisti kosjamängudesse investeerida. Näiteks võib emane seni kopuleerimisest keelduda, kuni isane pole pesa ehitanud. Või peab isane enne emast päris tublisti nuumama. Emase seisukohast on see muidugi kõik väga kasulik, ent viitab samal ajal ka koduse õndsuse strateegia teisele versioonile. Kas emased suudavad sundida isaseid niivõrd suurelt nende ühistesse järglastesse investeerima veel enne, kui need järglased eostatudki on, nii et isastel pole pärast sigimist enam kasulik jalga lasta? See on väga huvitav idee. Kannatlikult kopuleerimisega venitava emase meelemuutust ootav isane kannab ju kulusid: ta laseb mööda teiste emastega kopuleerimise võimalusi ning kulutab palju aega ja energiat väljavalitu kosimiseks. Selleks ajaks, kui emane viimaks sigima soostub, on isane juba paratamatult väljavalitule “pühendunud”. Isasel ei teki suuremat kiusatust emast hüljata, sest ta teab, et kui ta mõne teise emase leiabki, siis solgutab seegi teda enne asja juurde asumist pikalt.” (lk 190-191)
“Ka meie geenid teevad omavahel koostööd ning mitte seepärast, et nad on meie sees, vaid seepärast, et neil on ühine väljund tulevikku – meie sugurakud. Kui mõni ükskõik millises organismis asuv geen avastaks mingi võimaluse levida kuidagi teisiti – nii et selleks ei oleks tarvis end sugurakkudesse munsterdada –, siis hakkaksid nad kohemaid seda võimalust kasutama ja teeksid palju vähem koostööd. Ja nimelt sellepärast, et neil oleks nii võimalus ülejäänud geenidega võrreldes edukamalt tulevastesse põlvedesse kanduda.” (lk 297)
1 kommentaar:
hea :)
Postita kommentaar