Mari Järve – Klaasmeri (2015)

Romaani võiks ehk nimetada YA fantasyks ehk kaks noort naist teevad tegusid, mida neilt ei oodata. Taust on umbes selline – metsarahvas ihub hammast mererahva peale, kes on aastakümnete jooksul nende aladele tunginud, metsi hävitanud ja maid hõivanud. Kuigi neil peaks olema ühine päritolu, on mererahvas unustanud need jumalad ja pärimused, millesse metsarahvas veel usub ja mille maagiat nad kasutavad. Mererahvas on sunnitud tegema rahvasterändamist seetõttu, et kolm inimpõlve tagasi on maavärin hävitanud nende linnad... ja hulgaliselt iidseid teadmisi. Mererahval on alles püssirohu erinevad kasutusvormid, kuid metsarahvas pole alla andnud ning korraldavad igal aastal rüüsteretki vaenlase asulatele ja linnadele. Ja käesoleva romaani nö suureks narratiiviks on see, et ühed metsahõimud plaanivad teiste metsahõimude kaasabil rünnata mererahva linnu ja need maa pealt pühkida.

Plaani täideviimiseks tuleb ühendust saada teisel pool merd elavate metsarahvastega – aga et seda kiirelt teha, tuleb sõnumiviijal minna üle mere ühest metsarahva sadamalinnast teise. Selleks käskjalaks sobib neiu Reu, kes on õppinud mererahva kombeid ühelt orjapõlve langenud mererahva ülikult. Nõiduse abil muudab heledanahaline Reu end tõmmuvereliseks, selliseks nagu on mererahva inimesed. Reu satub sadamas kokku kohaliku neiu Aseliga, kes omakorda püüab teisele poole merd ülikooli õppima minna (et saada arstiks, ja nii oma isa ja õde terveks ravida). Peale katsumisi merel ja sadamalinnas saavad naised omamoodi lähedaseks, kummagi kohustused ja unelmad jäävad siiski täitmata...

See on nüüd väga üldine ülevaade ja meeldival kombel jätsin mainimata mitmed olulised seigad, millega noored naised kokku puutuvad ja milliseid ebameeldivusi peavad nad kogema, et oma järgmisi eesmärke ellu viia. Mis viib omakorda mõtteni – et millega siis selle romaani puhul tegemist on, kas eraldiseisva romaani või võimaliku romaanisarjaga? Kogu teos mõjub kui sissejuhatus ja maailma ehitamine, see õige konflikt justkui veel tuleb ja tuleb... aga peale üht sündmust laksabki epiloog ja romaan nagu võiks lõppenud olla. Mis värk on? Kas see on lugu kahe inimese raskest teest eneseleidmiseni? Või metsa- ja mererahva konfliktid? Või naiste allasurumisest ja õigusest paremale elule? Hea küll, on Reu ja Aseli quest, aga millest see õieti on – isiklikust nurjumisest ja oma heaolu ohverdamisest ühiskonna nimel? Või kas fantasy puhul peab ootama miskit suurt konflikti – no loo taustal muidugi toimub see metsa- ja maarahva nö viimsele kokkupõrkele tõttamine. Ent see jääb lugedes kuidagi... teisejärguliseks, taustaks. Võibolla olen lihtsalt liialt tuim, et kangelannade seiklustele kuidagi ebalevalt kaasa elasin, ootasin nagu midagi enamat kui see Tolgariga seonduv.

algernon