Irvingu kuulu järgi kuulsaim romaan pole nii pervo kui seni teised temalt loetud (või poolelijäänud) romaanid. Pole nii pervo, aga sellevõrra morbiidsem, kaks peategelast lastakse maha ja no muidugi Walt. Irving loob oma maailma algusest otsani, peategelaste sünnist surmani, ja noh, teksti lõpp kisub oma retros juba üsna sentimentaalseks või pisarakiskujaks. Raamatu parim hetk on ehk esimesed 20 lk Waltita ja sellele järgnev lämmatavalt sünge Bensenhaveri esimene peatükk (mis on kontekstist kistuna ilmunud maakeeles suisa omaette brošüürina).
Aga jah, kaasakiskuv tellis, mida ei viitsi ümber jutustada. Palju on juttu kirjandusest ja raamatutest ja kirjutamisest, mitte just eemaletõukaval moel. Või noh, inimeseks olemisest üldse. Ja Garp ja ta kaaskondsed, on alles tegelased omas väikses maailmas. Kuskil võiks olla ülestähendatud Irvingu romaanide ehituse klišeed, on teised tuttava kujuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar