Ann Leckie – Abistav Mõõk (2016)

Peab tunnistama, et teist korda ja nüüd tõlget lugedes jääb raamatust parem mekk suhu kui esmatutvusel (küllap tuleb endale ka tunnistada, et ingliskeelse ilukirjanduse lugemine pole mul tugevuseks). Kui esimest korda käis närvidele see üpris aeglane tekst, siis nüüd... on näha kõiksugu ettevalmistusi triloogia kolmanda osa kokkupõrgeteks; kõik see kommete komöödia osutub lõngajuppideks, millest viimaks kampsun kootakse.

Et palju „sõnavahtu“ kulub Radchi ühiskonna toimimise kirjeldamisele, on osalt süü selles, et Breq pole inimene, ta peab enda ja teiste käitumist endale põhjendama ja lahti seletama. Reaktsioonid, mis muidu inimestel toimiks nö instinktiivselt, käivad Breqil läbi teadvustatud käskudeahela (jajah, inimaju on ülesehituselt keerukam kui arvuti jne). Ja nagu ikka, on küsimus selles, et kui adekvaatselt ta hindab varjundeid, kui palju ta mõistab enda ümber toimuvat (andmevooge ei suuda ta enam samas mahus vastu võtta kui laevana). See vana küsimus, et miks ta ei suuda eristada inimeste sugu.

Radchi kosmiline impeerium on paljuski... töödeldud, kunstlik maailm. Jaamad on tehisintelligentsi hallata, seal imiteeritakse kaunist loodust (muidugi, mis on kaunis ja tegelikult on iga keskkond loodus). Ümbrus peab olema esteetiline, seal pole omasoodu arenemist (siit ka probleem Athoeki jaama Allaiaga... mis põhjustabki jaamas tõsise avarii). Eks Radchi kultuur tundubki minu silme jaoks äärmiselt kunstlik ja reglementeeritud (see mulje tekib läbi Breqi filtri, ehk siis tõlgendamise küsimus jne). Mitme aastatuhande vanune kultuur, mida on muidugi raske võrrelda Maa tsivilisatsiooni ajalooga – mastaabid on lihtsalt niivõrd erinevad; Breq vaatlebki olukorda nö kosmilise impeeriumi vaatenurgast (kus on näiteks normaalne, et alistatud planeetide rahvastik külmutatakse ja veetakse nii mitme sajandi jooksul teistele planeetidele odavaks tööjõuks; rääkimata küsimus abistavatest). Samas on Radchi kultuur üpris bipolaarne oma valitseja kloonide tõttu, kes on teatavasti eriarvamusel, kuidas impeeriumi valitseda – ja selles triloogias ongi probleemiks, et valitseja eri kloonide vastuolud on löönud avalikult lõkkele, mille tulemuseks on kodusõda valitseja enda sees, eesmärgiga impeeriumi tugevdamine, kuid saaduseks on...

Ühesõnaga, eks sellise raamatu lugemine nõuab väikest kannatlikkust. Võõras kultuur on teistsugune ning küllap Leckie kirjapandu on üsna harjumatutel põhimõtetel ja traditsioonidel toimiv kultuur. Sel on näiline sarnasus meie kultuuriga (ikkagi korrastatud kahejalgsed), aga sel pole pistmist meie traditsioonidega (jälle see vana leierdav plaat, aga kas tõesti on inimeste sood niivõrd peidetud).

„Te võtate relva ähvardusel kõik, mida tahate, te tapate ja vägistate ja varastate ning nimetate seda tsivilisatsiooni toomiseks. Aga meie jaoks tähendab see teie tsivilisatsioon, et me peame olema korralikult tänulikud selle eest, et meid tapetakse, vägistatakse ja röövitakse. Sa ütlesid, et tunned õigluse ära, kui seda kuuled. Noh, ja mis muu on su õiglus kui sinu võimalus meid kohelda nii, nagu ise tahad, ja meie jaoks keeld end kuidagi kaitsta?“ (lk 198)

ulmekirjanduse baas