Peab tunnistama, et teist korda ja nüüd
tõlget lugedes jääb raamatust parem mekk suhu kui esmatutvusel
(küllap tuleb endale ka tunnistada, et ingliskeelse ilukirjanduse
lugemine pole mul tugevuseks). Kui esimest korda käis närvidele see
üpris aeglane tekst, siis nüüd... on näha kõiksugu
ettevalmistusi triloogia kolmanda osa kokkupõrgeteks; kõik see
kommete komöödia osutub lõngajuppideks, millest viimaks kampsun
kootakse.
Et palju „sõnavahtu“ kulub Radchi
ühiskonna toimimise kirjeldamisele, on osalt süü selles, et Breq
pole inimene, ta peab enda ja teiste käitumist endale põhjendama ja
lahti seletama. Reaktsioonid, mis muidu inimestel toimiks nö
instinktiivselt, käivad Breqil läbi teadvustatud käskudeahela
(jajah, inimaju on ülesehituselt keerukam kui arvuti jne). Ja nagu
ikka, on küsimus selles, et kui adekvaatselt ta hindab varjundeid,
kui palju ta mõistab enda ümber toimuvat (andmevooge ei suuda ta
enam samas mahus vastu võtta kui laevana). See vana küsimus, et
miks ta ei suuda eristada inimeste sugu.
Radchi kosmiline impeerium on
paljuski... töödeldud, kunstlik maailm. Jaamad on
tehisintelligentsi hallata, seal imiteeritakse kaunist loodust
(muidugi, mis on kaunis ja tegelikult on iga keskkond loodus). Ümbrus
peab olema esteetiline, seal pole omasoodu arenemist (siit ka
probleem Athoeki jaama Allaiaga... mis põhjustabki jaamas tõsise
avarii). Eks Radchi kultuur tundubki minu silme jaoks äärmiselt
kunstlik ja reglementeeritud (see mulje tekib läbi Breqi filtri, ehk
siis tõlgendamise küsimus jne). Mitme aastatuhande vanune kultuur,
mida on muidugi raske võrrelda Maa tsivilisatsiooni ajalooga –
mastaabid on lihtsalt niivõrd erinevad; Breq vaatlebki olukorda nö
kosmilise impeeriumi vaatenurgast (kus on näiteks normaalne, et
alistatud planeetide rahvastik külmutatakse ja veetakse nii mitme
sajandi jooksul teistele planeetidele odavaks tööjõuks; rääkimata
küsimus abistavatest). Samas on Radchi kultuur üpris bipolaarne oma
valitseja kloonide tõttu, kes on teatavasti eriarvamusel, kuidas
impeeriumi valitseda – ja selles triloogias ongi probleemiks, et
valitseja eri kloonide vastuolud on löönud avalikult lõkkele,
mille tulemuseks on kodusõda valitseja enda sees, eesmärgiga
impeeriumi tugevdamine, kuid saaduseks on...
Ühesõnaga, eks sellise raamatu
lugemine nõuab väikest kannatlikkust. Võõras kultuur on
teistsugune ning küllap Leckie kirjapandu on üsna harjumatutel
põhimõtetel ja traditsioonidel toimiv kultuur. Sel on näiline
sarnasus meie kultuuriga (ikkagi korrastatud kahejalgsed), aga sel
pole pistmist meie traditsioonidega (jälle see vana leierdav plaat,
aga kas tõesti on inimeste sood niivõrd peidetud).
„Te võtate relva ähvardusel kõik, mida tahate, te tapate ja vägistate ja varastate ning nimetate seda tsivilisatsiooni toomiseks. Aga meie jaoks tähendab see teie tsivilisatsioon, et me peame olema korralikult tänulikud selle eest, et meid tapetakse, vägistatakse ja röövitakse. Sa ütlesid, et tunned õigluse ära, kui seda kuuled. Noh, ja mis muu on su õiglus kui sinu võimalus meid kohelda nii, nagu ise tahad, ja meie jaoks keeld end kuidagi kaitsta?“ (lk 198)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar