Kui mind hiljuti tabas raamatukogust
laenutatud värskete raamatute äkiline uputus (Saar, Heinsaar,
Loper, Weinberg, Silverberg), siis oli enamvähem selge, et nende
kõikide kiirelt ja järjest lugemine (sest järjekorraraamatuid
tuleb ometi kiirelt raamatukokku tagastada, et teised huvilised jaole
saaks) toob omal moel üleküllastumise. Nii jäi viimasena loetud
(blogipragmaatika – guugeldajad huvituvad eelkõige eesti
autoritest, mitte tõlgetest) Silverberg jutukogust õige närtsinud
mulje ja valmistas pettumuse.
Ootasin mõnusat ja hoogsat campi...
aga vaim ei viitsinud enam reageerida võimalikele ahvatlustele
(takkajärgi tundub, et peale Heinsaart oleks pidanud midagi lahjemat
tarbima, et siis taas olnuks vaim kangema kraami jaoks värskem).
Tahestahtmata hakkasin mõtlema, et mida annab see Raul Sulbi
missioon tutvustada eesti lugejatele angloameerika ulmekirjanduse
ajalugu, kas Silverbergi noorpõlve üsna üheplaaniliste juttude
tõlkimine on just ratsionaalne viis nappide tõlkeressursside
kasutamiseks. Jajah, ajalugu tuleb tunda jne, aga kui need
ajaloolised tekstid on õige keskpärased (ega ma senini mõista
Lovecrafti või Howardi fenomeni), siis on nagu raske vaimustuda.
Vähemalt on lootust, et järgmised neli köidet Silverbergi jutte
peaksid olema asjalikumad kogud.
Minu puhul on ehk probleem selles, et
nende juttude nautimiseks peaksin olema kõvasti noorem või elama
nõukogude ajal, kui lugemisvalik oli kõvasti ahtam; sest no suurt
mida pakuvad mulle viiekümnendatel kirjutatud ulmelised seikluslood.
Nostalgiat? Poisikeselikku rõõmu? Kirjeldatud Võõras, Teine on
üsna inim- ja maasarnased, kosmoseseiklused on enamvähem keskaja
või metsiku lääne laadis; siin pole mingit ohhoo-efekti. Noore
Silverbergi kangelased on üksikud hundid, pole neil lapsi ega
üldjuhul naisigi. Juttude lugemine ei tekita järelmõtteid, eks
autor rõhutabki lugude kaassõnades, milline rutiinne ja õpetlik
tegevus nende kirjutamine rahateenimise eesmärgil oli. Nojah, eks
Silverbergi austajad ütlevadki, kui raske on best of kogumikke
koostada jne jne, kust alustada ja millega piirduda.
Üheksast tekstist kerkivad rohkem
esile „Kosmosehädalised“ (üsna noir, kangelane kipub kergelt
anti olema) ja „Cutwoldi kütid“ (pateetiline, aga siiski
klassikaliselt hea lõpp). Eks mõlema loo puhul on oluline lugeja
teatud ootustele mittevastamine („miks kangelane ei karga
dzotile?!“), peategelase valikud on kas mõneti küünilised või
traagilised eneseohverdused.
Eks siis näeb, milliseid emotsioone
äratavad Orpheuse Raamatukogu väljahõigatud tõlked, kaks
klassikut on taas maakeelde sammumas. Võibolla ei peaks kiirustama
nende lugemisega (no millal need küll ilmuda võivad)?
„Samal ajal, kui ta seda ütles, lendas läbi avatud ukse välja kallis juuksekuivati. Kuulsin seest ahastavat karjet ja arvasin ära tundvat meisterliku naistejuuksuri android John Nealy hääle. Mõtlesin, et androidid kippusid tihti valima ebamehelikke ameteid. Võib-olla sellepärast Clay Armisteadi sugused neid nii väga vihkasidki.“ („Androiditapp“, lk 100)
ulmekirjanduse baas
reaktor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar