Tegemist siis ajarännulooga, mis
kirjutatud 1888. aastal. Peale kõrtsukülastust koperdab purjakil
härra (majaomanik!) Brouček ja kukub kuhugi käiku... misjärel
pimedas käigustikus uuesti ärgates ja sealt viimaks välja pääsu
leides jõuab ta uuesti oma kodulinna Praha öistele tänavatele,
ainult et... see on kuidagi teistsugune linn. Tänavad on räpased ja
pimedad, majad veidra arhitektuuriga, inimesed totralt riides ja
räägivad mingit totrat murrakut. Niisamuti imestavad kohalikud, et
Brouček on kummaliselt riides ja nagu millestki ei jaga. Ühesõnaga,
peategelase imestuseks selgub, et ta on sattunud 1420. aastasse ja
vägagi murrangulisse hetke – nimelt valmistuvad Prahat piiravad
ristisõdalased linna ründama, et ketserlike (hussiidid) vaadetega
tšehhe alistada. No ja prahalased on niisamuti valmis neid
valeusulistest ristisõdijaid eemale kihutama. Peale mõningaid
segadusi peab Brouček ühinema linna kaitsjatega, mis ei ärata
mehes just erilist vaimustust – vastas on pea viiekordse ülekaaluga
sõjavägi ja sellises vale ajastu konfliktis elu kaotada pole just
eriliselt meelepärane perspektiiv. Puhkevadki vaenupoolte
kokkupõrked ning Brouček püüab igal moel oma nahka päästa...
mis viib ta paratamatult uute hädadeni – kuni viimaks tahetakse
mees elusalt põletada.
Eks autor on kirjutanud kahel viisil –
kõigepealt satiir oma aja väikekodanluse, kadakasaksluse ja
Austria-Ungari võimu aadressil. Teiselt poolt nö ajalooline
seikluslugu vanas Prahas – kõik see nelja ja poole sajandi tagune
eluolu, muutused linnas ja ajalooline situatsioon (sest ega
hussiididki miskit pailapsed ole). Brouček pole just positiivne
kangelane, pigem on ta üsna riiakas ja ega suuda õigel ajal suud
kinni hoida, mis muudavad ta õige ebapopulaarseks tegelinskiks
tollastes oludes. Samas – ega ei saagi oodata, et ootamatult
võõrasse aega sattunult peaks tegelane kohe käituma nagu lugejad
distantsilt vaadates ootaksid (pealegi, kuhu jääksid siis
konfliktid, mis teksti edasi viiks?). Eks Cečhi satiir võis omal
ajal lööv ja salvav olla (nagu järelsõnas selgub, oli ta
eeskujuks näiteks nii Čapekile kui Hašekile); praeguses kontekstis
jääb see üsna kaugeks ning huvitav on pigem see teise aega
sattunud inimese situatsioon ehk (küllaltki) kaasaegse inimese
kohanemine võõraste oludega. Broučekile on see ajastu kole, aga
samas... söök ja jook hoopis maitsvamad ja rammusamad.
Ega raamatut ei oskaks lugemiseks
soovitada, on selline oma aja nähtus. Kui muidugi huvitab ajalooline
satiir ja huvi keskajalaadse ajastu vastu, siis võiks ehk kätte
võtta. Muidu on see üsna lohisev satiir autori kaasajast, millega
mul lugejana ei teki suuremaid kokkupuutepunkte (muidugi, see võib
olla minu viga). Ja nagu raamatu lõpus selgub, võis tegu olla
hoopis peategelase deliirse joomaunenäoga – nagu autor mitmel
puhul viitab, oli Broučeki eelmine seiklus... Kuul käik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar