Üpris hämmastav tõlkeraamat, ja seda
igati positiivses mõttes. Et nii noor inimene kirjutab... niivõrd
küpset proosat: raamatu kolm ilukirjanduslikku osa on kirjutanud
kahekümnendate alguses noor inimene, teemaks Poola üsna
proletaarlik elu; siin on raevu ja meeleheidet ja kirge. Vahel on see
joomaproosa nagu Jerofejev (1957!, enamvähem kaasaegsed) või Pilch
(seda eriti jutukogu tekstid), siis on aga kaks jutustust, mis
kerivad jutulõnga veel ekspressiivsemalt laiali. „Surnuaiad“
puhul on raske uskuda, et noore autori kirjutatud, aga nagu raamatu
mälestusosast selgub, on jutustuse mitmel kafkalikul juhtumil vägagi
reaalne taust. Kuid mööda ei saa minna ka Dostojevskist.
Nooruseproosale tähelepanu pööramine
on tegelikult ebaõiglane, sest autor on vägagi poliitiline (peale
esimesi raamatuid tuli tal avaldamisega kriips peale, mistõttu
suundus ta võimaluse avanedes pagulusse). Õige verine Poola
nõukoguliku reaalsuse lahkaja. Poliitilisemaiguga ilukirjandus pole
mu teetassiks, aga seda ühiskondlikku proosat... no seda oli hea
lugeda (ja mõelda, et ise pole seda kogenud).
Raamat tekitaski minus kummastust
sellega, ühelt poolt on see noore inimese proosa (kui mitmes kord
seda juba kordan?), aga teisalt... see on lööv ja mingil moel
psühholoogiliselt brutaalnegi. Siin on elukogemus, mida paljud
autorid just ei oma – ja nagu mälestusosast näha, jätkus autoril
selline tahtlik või tahtmatu eluseiklus paguluses eladeski, kõik
need vanglad ja hullumajad ja erinevad töökohad ja virelemised (eks
siin ole epateerimistki). Lindepuu poola autorite tõlgete puhul ei
saa õieti aru, et mis need siis on; dokumentaalproosa, mille puhul
on raske uskuda... selle dokumentaalsust, lihtsalt liialt uskumatud
olukorrad või nii. Kas tõesti autor elaski paguluses sellist elu?
Küllap siis...
Niisugust kompromissitut proosat ei
tahaks soovitada õrna ilukirjanduse austajatele, lööb ehk
rajususega jalust maha. Kõik need joomad ja vägivald. Kogumiku
parimaks on ehk pikem jutustus „Nädala kaheksas päev“, mis
rullub ja rullub, kuhugi hinge tumedusse ja mõttetusse. Suured
tunded, mis justkui peaks olema... aga kukuvad välja kuidagi
näruselt või tühiselt. Tühistuvad hingekarjatused.
Eks tuleb paratamatult avaldada
tavapärast hämmastust, et poola moodne ilukirjandus on niivõrd
lööv – kõiksugu tavapärase jura kõrval esineb selliseid
raskeid pärleid (jajah, mis toimus eesti kirjanduses samal ajal?).
Alljärgnevad tsitaadid on kontekstist
välja kisutud. Niimoodi näivad need igati keskpärased, aga
tegelikult eelnes neile lugu, ja seepärast... tõusid rohkem esile
(no alati ei viitsi tsiteerida poolt lehekülge, muidu olnuks valik
vähe teistsugune).
„Ja ma tean, et sa kõike tead. Sa oled nõndanimetatud tark naine, kui selliseid on üldse olemas. See tähendab – kõige õnnetum. Seepärast, et oled tark. Et saad kõigest aru, et andestad kõike, et suudad kõike targasti korraldada. Tarkuse eest tuleb maksta kannatustega, Krystyna. Vaesed õnnetud targad naised. Mul on teist kahju, sest peaaegu alati hukkute lollpeade pärast. Sa oled tark, Krystyna. Sa oled kuratlikult tark, sa lollpea, aga sa ei tea üht asja: sa ei tea, mis asi on viin. Sa ei tea, ei tea, ei tea.“ („Silmus“, lk 124)„Ma ei taha midagi mäletada. See on liiga julm: nõuda inimeselt, et ta meenutaks oma helgeid hetki. Mälestused on rämps.“ („Nädala kaheksas päev“, lk 151)
kultuuritarbija 60+
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar