Raamatukogust laenates polnud halli aimugi, millega tegemist.
Arutlesin kindlameelselt, et Lindepuu jamasid ei tõlgi ning poola
kirjandus on igati meeldiv nähtus, ja noh, esialgsel lappamisel näis
tekst meeldivalt loetav. Aga. Aga! Kuid siin on vist ikkagi tegemist
reportaažidega või dokumentaalkirjandusega? Või on ikka
ilukirjandus? Kas lood, mida autor jutustab, on tõepoolest...
juhtunud? Kas Batade kingaimpeerium oligi selline multikontinentaalne
ja omal moel uuenduslik ettevõte? Või kõik need veidrad lood ja
juhtumid, milles elasid tulevases kommunismi paradiisis kilbiga või
kilbil liikuvad Tšehhoslovakkia kodanikud? Ei taha öelda, et
uskumatu... aga päris uskumatu küll.
Raamatul on kaks suuremat valupunkti – nõukoguliku korra
kehtestamine ja Praha kevade järgse ühiskonna halvatus. Mil viisil
ja millise hinnaga kehtestas võim kontrolli kodanike üle, milliseid
võtteid kasutati teisitimõtlejate mahasurumiseks (üks haigemaid on
avalik hukkamõist fabritseeritud süütõendite või isiklike
intiimsete fotode abil – kuigi, kui palju erineb see sellest, mida
kollasem meedia praegu oma reklaamimüügi nimel kasutab, nagu osutab
autor). Autor esitab seda kõike vaimukalt ja löövalt, mõnes kohas
tahaks itsitada autori sõnaseadmise peale, aga tegelikult on see
aines ikkagi traagiline nii ohvritele kui kõrvalseisjatele. Autor
püüab lahti lõigata mahavaikitud ühiskondlikke plekke – aga,
kes enam mäletada tahab (nt Stalini kuju loomine ja hävitamine) või
tunnistada end režiimi vaikivaks ja tahtmatuks kaasaaitajaks.
Nagu öeldud, olles ise Tšehhoslovakkia teemaga võhik, on raske
otsustada millega just tegemist on – dokumentaal- või
ilukirjandusega. Kas Karel Gott on tõepoolest selline... pühadus.
Või kuidas tšehhid-slovakid sellisse kevadejärgsesse mudasse
tardusid. Või miks poolakas seda kõike nii tarmukalt uurib. Mis on
see, millega meid lõa otsas hoitakse.
Huvitav tõlge, mõttekriipija. On justkui anekdootliku hõnguga
lood, aga kui kõik oligi niimoodi... päriselt?
“Ometigi on E.K/K.F. kubistlik inimene. Kui kubistlikul pildil tasandid muutuvad lugematuteks murdepunktideks, siis tema elus on nendeks murdepunktideks järjekordsed “ainult et”.
Kõik, mis on hetke püsiv, muudab kohe suunda. Tema isik – nagu kubistlik objekt – on pidevalt ja mitmekordselt murdumas.
Võib-olla ei oleks see nii, kui poleks olnud tema hirmu.” (“Tragöödiakütt”, lk 155)
2 kommentaari:
Szczygiel kinnitab, et tegemist on dokumentaalkirjandusega, et ta pole midagi ise välja mõelnud.
Nojah, avalugude puhul ikka mõtlesin, et näe, midagi vonnegutlikku (küllap seepärast, et olin just Vonneguti "Ajavärinat" lugenud), hiljem hakkasin tõepoolest mõtlema, et äkki... et äkki võiski nii olla.
Postita kommentaar