Meelis Friedenthal – Inglite keel (2016)

Ettevaatlikult võiks nimetada selle akadeemilisemaigulise põneviku kirjutanud autorit eesti Ecoks (aga eks see ole liialt lihtsustav ja Friedenthali vast solvav). Väga õrn paralleel ka Matsiniga, no et niisamuti mingil moel esoteeriliselt mõjuv tekst – tõsi küll, Friedenthal püüab tegelastesse süüvides pigem ammust aega ja mõtteilma mõista, mitte alternatiivset maailma luua. Ääriveeri võiks raamatut nimetada horroriks, siin on tegemist tõesti seestunud... asjaga, mille ümber trall käib.

Raamatus on kaks peamist tegevusliini – on 17. sajandi teadjamehed, kel eesmärgiks leida universaalne keel (nn inglite keel) ja seda väljendada. Katse luua raamat, mis mõjuks korraga mitmele meelele, seeläbi... maailma muuta. Niisiis segabki Tartu sattunud teadjamees Salomon Maius kokku... midagi, millega siis omakorda lähiminevikus ja kaasajal uurijad kokku puutuvad. Ja tõepoolest, pikka aega arhiivis varjul olnud raamat räägib inglite keele asemel deemonite keeles. Muidugi, mis on ingel ja mis deemon ning milline vahel neil õieti on.

Mulle jäi natuke segaseks, kes ja mis see torupillimängija on, kas tegemist on siis müstilis-maagilise Titivillusega? (Ja miks mul jäi mulje, et tegemist on omamoodi pühakuga?) Kas enne Joonasega kohtumist tegeles Mirjam juba Maiuse raamatuga? Ja see paberiuurijatest abielupaar, kui palju siin fantaasiat mängus on? Raamatu lõpetab saatesõna, mida poleks paha lugemise ajal uurida.

Õnneks pole tegemist niivõrd lohutu romaaniga kui „Mesilased“, ka on siinne 17. sajandi Tartu väheke rõõmsam – ikkagi uue ülikooli algusajad ja inimestel seetõttu rohkem elevust. Kahtlemata on põnev pilguheit paberi loomise maalma, nagu näha, on võimalik ka sellisest esmapilgul kuivast teadusloost kaasakiskuvalt kirjutada.

„Praeguseks olid kiud määndunud piisavalt pehmeks, nüüd tuli neid tampide abil lahti taguda, varsti võis see osa tööst alata. Aine peab olema lagundatud algosadeks, alles siis saab seda hakata uuesti kokku panema. Ta oli siia väga hoolikalt valinud nii enda vanu rõivaid, juuksekarvu, sõrmeküüsi, spermat kui oma naise pesu, kuupuhastusverd, kulmukarvu, sülge, lisanud vett, mis ei tee käsi märjaks.

/-/

Tema eesmärk oli luua raamat, milles oleks olemas täielik inimese ratsionaalse mõistuse vorm, inimeseks olemise potentsiaal, tema kehaks oleksid lehed ja tähed, raamat nagu rase naine, nagu laps, nagu nooruk, mees, rauk. Raamat, mis taastaks algse ühtsuse ja ületaks pooliku inimese piiratuse, oleks tõeline anamneesi tööriist. Raamat nagu kõigi haiguste ravim.“ (lk 126, 127)

err kultuur
tavainimene
sehkendaja
kirjanduslik päevaraamat
sirp