Veidruste paraad Faberi moodi, 5
novelli eksistentsist, mis kisub... sürreaalseks (no ehk „Hiir“
irdub sellest ansamblist, teiste tekstidega võrreldes on see kõige
tavareaalsem). Mees, kes tahab reaalsusest kaduda („Turvamaja“)
või vastupidi, mees, kes naaseb koomalaadsest seisundist reaalsusse
ja avastab, et... elu on mujal („Andy tuleb tagasi“). Või naine,
kelle pakutakse hallist ja väsitavast akna ees pulbitsevast getoelu
nägemise-kuulmise vabanemiseks uut aknatehnoloogiat („Hingesilmad“).
Või kaksikud, kes on kasvanud kaugel üksikul saarel ning peavad
peale ema surma nö üles kasvama ja maailma toimimisele tõlgenduse
leidma („Fahrenheiti kaksikud“). Tegelased puutuvad kokku
ebameeldiva või tüütu või seletamatu reaalsusega, sellega
kohanemine osutub mingil moel põgenemiseks, püüdeks oma reaalsus
konstrueerida.
Tihtilugu Faber ei paljasta oma
tegelaste motiive, mis loob üsna loob üsna irdunud meelelaadiga
tekstid (no tõepoolest, miks tahab avaloo tegelane kaduda? Mis elu
on ta elanud? Kas sel irratsionaalsel soovil on ratsionaalseid
põhjendusi?). Tegelased äratavad ühelt poolt sümpaatiat, aga
samas hirmutavad oma mõistmatu käitumisega (kaksikud!).
Raamat neile, kes soovivad veidi
pahupidi vaadet olemisele, kergeid ebameeldivusi veidravõitu vormis.
laiapea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar