08 juuni, 2016

Robert Sheckley – Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi lood (2016)

Orpheuse Raamatukogus on seni ulmehuumorit ilmunud vaid Strugatskite lühiromaanis, mööndustega võib naljakaks pidada Beljajevi campi. Eks huumorit on paratamatult keerulisem kirjutada kui mõnd lennukat seiklust või eksistentsiaalse kallakuga teksti – loo puudusi saab varjata või tõlgendada mitut moodi, aga kas lugu on naljakas või mitte, see selgub üsna selgelt. Ja siis veel huumorimeele erinevused...

Käesolevasse raamatusse kogutud 8 teksti on minu meelest päris naljakad ja meelelahutuseks igati sobivad. Kaks mõtlevat pead (või aferisti) otsustavad elatist teenida planeetide kahjutustamisega, ainult et uutel väiketegijatel pole turul ruumi ja seepärast tuleb vastu võtta igasugused pakkumised – sellised, mis ei käi kokku ettevõtte profiiliga (nt kahjurite hävitamine) või mida suurfirmad ei taha ühel või teisel põhjusel teostada. Lood on jutustatud Gregori poolt, kes on nö mõistlik pool sellest avantüristide duost, kuid kes ometi laseb end kaasa haarata Arnoldi pakutavatest afääridest (eelkõige see tehnika, mida vanakraamimüüja neile nii odavalt parseldab – päästepaat, igitootja jne).

Nagu öeldud, on huumori kirjutamine enam kui keeruline, aga Sheckley saab sellega hakkama (muidugi, eks see oleneb vastuvõtusituatsioonist, viimati püüdsin lõbu nimel Douglas Adamsit lugeda, kahjuks jäi kuivaks). Lood on enamvähem ühe klišee järgi – partnerid vaevlevad puuduses, saabub päästerõngas, mis aga osutub hoopis keerulisemaks kui Arnoldi optimistlikus nägemuses (no Gregor näeb kohe alguses, et... pole kõige parem tehing), seejärel selgub kohapeal, et lood on veelgi hullemad (no tõepoolest, hullunud päästepaat, säravaim kõrvaltegelane), kuni viimaks õnnestub kuidagi välja rabelda – järgmise äpardunud lepinguni. Lood pole kontimurdvad ega muutu tüütuks, see ongi peamine; ning ega sa oota, et oleks miski sügavam tagamõte vms. Meelelahutus iseeneses.
 

lugemispäevik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar