Orpheuse Raamatukogus on seni
ulmehuumorit ilmunud vaid Strugatskite lühiromaanis, mööndustega
võib naljakaks pidada Beljajevi campi. Eks huumorit on paratamatult
keerulisem kirjutada kui mõnd lennukat seiklust või
eksistentsiaalse kallakuga teksti – loo puudusi saab varjata või
tõlgendada mitut moodi, aga kas lugu on naljakas või mitte, see
selgub üsna selgelt. Ja siis veel huumorimeele erinevused...
Käesolevasse raamatusse kogutud 8
teksti on minu meelest päris naljakad ja meelelahutuseks igati
sobivad. Kaks mõtlevat pead (või aferisti) otsustavad elatist
teenida planeetide kahjutustamisega, ainult et uutel väiketegijatel
pole turul ruumi ja seepärast tuleb vastu võtta igasugused
pakkumised – sellised, mis ei käi kokku ettevõtte profiiliga (nt
kahjurite hävitamine) või mida suurfirmad ei taha ühel või teisel
põhjusel teostada. Lood on jutustatud Gregori poolt, kes on nö
mõistlik pool sellest avantüristide duost, kuid kes ometi laseb end
kaasa haarata Arnoldi pakutavatest afääridest (eelkõige see
tehnika, mida vanakraamimüüja neile nii odavalt parseldab –
päästepaat, igitootja jne).
Nagu öeldud, on huumori kirjutamine
enam kui keeruline, aga Sheckley saab sellega hakkama (muidugi, eks
see oleneb vastuvõtusituatsioonist, viimati püüdsin lõbu nimel
Douglas Adamsit lugeda, kahjuks jäi kuivaks). Lood on enamvähem ühe
klišee järgi – partnerid vaevlevad puuduses, saabub päästerõngas,
mis aga osutub hoopis keerulisemaks kui Arnoldi optimistlikus
nägemuses (no Gregor näeb kohe alguses, et... pole kõige parem
tehing), seejärel selgub kohapeal, et lood on veelgi hullemad (no
tõepoolest, hullunud päästepaat, säravaim kõrvaltegelane), kuni
viimaks õnnestub kuidagi välja rabelda – järgmise äpardunud
lepinguni. Lood pole kontimurdvad ega muutu tüütuks, see ongi
peamine; ning ega sa oota, et oleks miski sügavam tagamõte vms.
Meelelahutus iseeneses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar