Minu kogemuse järgi paistab koomiline
ulmekirjandus jagunevat kolmeks – ühes otsas on Douglas Adams ja
Grant Naylor, teises otsas Terry Pratchett ja nende vahel oleks Tom Holt. Kui Adams ja Naylor lähevad taevasse (tänapäevast satub
keegi kogemata kombel vägagi elust kihavasse kosmosse), siis
Pratchett on loonud paralleelse maailma ja Holt jääb nö kahe
äärmuse vahele pendeldama. Kõigi nende autorite puhul on tunda
tugevaid paralleele tänapäeva ühiskonna elukorraldusega, seda
naeruvääristades ja totratele aspektidele osutades. Nagu öeldud,
on need autorid minu poolt kokku pandud vaid esmamulje puhul (seda
siis Adamsit taaslugedes), tinglikult oleks see britilik koomiline
fantaasiakirjandus (no muidu tuleks veel lisada Robert Asprin ja
Stanislaw Lem jne). Eks niisuguse ulme puhul on paratamatu, et kogu
romaani pole võimalik kirjutada vaid koomilisest aspektist,
niiehknaa on palju ballasti, kus autor on armunud enda
mõttemängudesse või lihtsalt midagi sulest välja imenud.
Kuigi vormiliselt on seiklejate
seltskond viieliikmeline, pöörab autor eelkõige tähelepanu
kolmele meestegelasele (Ford, Arthur, Zaphod), robot Marvin on
kasulik kaunistus; ansamblist jääb episoodiliseks Trilliani
nimelise naise roll, temaga pole Adams teise romaani lõpukski õieti
midagi peale osanud hakata (nojah, eks romantiline liin oleks enam
kui tavapärane, kuid sellega koos poleks niivõrd... „poistekas“).
Triloogia teise osana pole romaanil
suuremat lõpetatust, lihtsalt kulgeb oma lõpu poole, et siis
järgmises romaanis edasi toimetada. Peategelased pääsevad napilt
hukust, kahel korral lüüakse seltskond pooleks, teisel korral
satuvad Arthur ja Ford teleportatsiooni (ja ajarännu) kaudu
transpordialusele, mis kahe miljoni aasta eest maandub... Maale ning
toimetab kohale siinsete elanike mitte just toredad eelkäijad. Mis
sai peale Universumi direktori külastamist Zaphodist ja Trillianist,
eks seda saab teada järgmisest osast. Üks asi, mis veidi hämmastab:
et robot Marvinit kasutatakse nii vähe tehniliste probleemide
lahendamiseks. Jah, laeva röövimisel selle ukse avamiseks on ta
enam kui sobiv tööriist, aga et seejärel laeva
juhtimissüsteemidega manipuleerida, siis enam mitte – nojah, ehk
on küsimus selles, et depressiivne Marvin on teistele niivõrd
eemaletõukav kuju.
Kui eelmises osas oli peamiselt ruumis
rändamise küsimus, siis nüüd on kõiksugu ajas rändamise
probleemid – küll satutakse Universumi Lõpu restorani, mis
paikneb tulevikus miljonite aastate pärast, siis aga kahe miljoni
aasta tagusele superkompuuter Maale.
ulmekirjanduse baas
all eyez on me
manni lugemisblogi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar