Triloogia võiks õigupoolest välja
anda diloogiana – esimeses raamatus luuakse taust, teine ja kolmas
osa on tegevustik, mida võiks enamvähem ühes jorus lugeda
(muidugi, käesoleva raamatu algul on mitmeid väikseid
järeleaitamistunde sellest, mis juhtus kahes eelmises osas). Ja eks
väheke kummaline on see (takkajärgi tuleb välja, et iga tõlke
puhul räägin sedasama), et raamatute eesti keeles lugemisel on
elamus parem kui originaalide puhul – Radchi kultuuri iseärasused
(tee ja kombed!) on hulga mõnusamalt jälgitavad, need ongi loo
orgaanilised osad, mitte tüütu ballast nagu originaalide esimeste
raamatute puhul tundus.
Triloogia vast enim küsimusi tekitav
koht on finaal, mis saabub... ootamatult kergelt. Korraga on
lõpplahendus lihtsalt olemas ning kõigil on võimalus õnneks ja
armastuseks jne. Aga eks vastukaaluks on see, et tänu Breqi
võimetusele eristada inimsugusid, võib lõputult meeliskleda sel
teemal, et millisest soost on üks või teine tegelane – või noh,
on see üldse tegelastele oluline, kellega nahistada (väikeste laste
eksisteerimisest hoolimata jääb reproduktsioonisüsteem
varjatuks).(No hea küll, eesti keeles ei tule küll see he/she
küsimus niivõrd näkkukargavalt esile.)
Aga jah, kiiduväärt on eelkõige see,
et Leckie on loonud autonoomse maailma, mille puhul on raske (või
võimatu?) leida sidemeid meile tuttava ilmaga. Süsteem, mis on enam
kui mitu tuhat aastat vana (kui eeldada, et tehisintellektiga laevade
kasutusele eelnes Radchi impeeriumi varasem ajajärk jne). Radchi
kultuuris võib leida mingil moel teatud idapärased mõjusid
(näiteks nimed ja nimetused), ent eks sel võivad olla muud
seletused.
Strahani viimases aasta parimate
juttude antoloogias on esindatud Leckie jutustus, näis, millisest
maailmast seal võib juttu olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar