Felix Kotta – Tublid loomad (2006)

Miks selline lastekirjanduslik soga on senini koolide lugemisnimekirjades (niisamuti „Jussikese seitse sõpra“ ja „Kaksteist kuud“)? Kas see sisult igav ja vormilt puine poeem on senini lööv? Et siin esinevad teemad - „julgus, sõprus, abivalmidus, ennastsalgavus, hea ja kurja võitlus“ - on sellises kastmes tõepoolest ajale vastu pidanud? Või sellised raamatud on näited klassikalisest lastekirjandusest? Kas tähtis on tunda lastekirjanduse ajalugu või lihtsalt head lastekirjandust (selge, et see sisaldab ka head, aga mitte puist klassikat)? Mille järgi neid lugemisnimekirju koostatakse? Kas selline klassika jääb lihtsalt seepärast sisse, et ei viitsita midagi teistsugust välja mõelda? Koostajate helged mälestused? Või ma lihtsalt ei saa aru lastekirjanduse heast maitsest?