Miks selline lastekirjanduslik soga on
senini koolide lugemisnimekirjades (niisamuti „Jussikese seitse
sõpra“ ja „Kaksteist kuud“)? Kas see sisult igav ja vormilt
puine poeem on senini lööv? Et siin esinevad teemad - „julgus,
sõprus, abivalmidus, ennastsalgavus, hea ja kurja võitlus“ - on
sellises kastmes tõepoolest ajale vastu pidanud? Või sellised
raamatud on näited klassikalisest lastekirjandusest? Kas tähtis on
tunda lastekirjanduse ajalugu või lihtsalt head lastekirjandust
(selge, et see sisaldab ka head, aga mitte puist klassikat)? Mille
järgi neid lugemisnimekirju koostatakse? Kas selline klassika jääb
lihtsalt seepärast sisse, et ei viitsita midagi teistsugust välja
mõelda? Koostajate helged mälestused? Või ma lihtsalt ei saa aru
lastekirjanduse heast maitsest?
2 kommentaari:
Mm, kõlab nii halvasti, et tekib lausa huvi lugeda! (Ja siis uurida, miks see neis lugemisnimekirjades on...)
Rahu, ainult rahu.
Postita kommentaar