Lugu postarktilisest maailmast –
sulamise tagajärjel on maailmameri kõvasti tõusnud, mille tõttu
osa maismaast on vee alla mattunud. Muuhulgas Põhja-Ameerika
idarannik, mis supervägeva tammi loomisest on tulvaveele alla
vandunud – mis siis tähendab põgenikke, põgenikke, põgenikke...
Kes suunduvad sellistesse kohtadesse, kus nüüd põhjapoolkera
inimesed elavad – hiiglaslikud ujuvad linnad. (Jätkub siis
hävinguteema, mis eelnevalt teistmoodi käsitletud nii Vagneri kui
Haava puhul.)
Loo peategelane on Põhja-Ameerikast
pärit mustanahaline mees, kes töötab jääkogumislaevadel (Arktika
lagunemisel triivivad meredele hiiglaslikud jääpangad; jää
müüakse lõunapoolsetele aladele, kus on joogiveepuudus). Töö on
raske ja vähetasustatud – sest aina lisanduvad põgenikud, kes on
nõus mida iganes tegema. Mehel on poeg, kes elab ema ja selle uue
elukaaslase juures. Poiss on mehele oluline, nii püüab ta pojaga
võimalikult tihti kokku saada ja üheskoos aega veeta (et ta ise on
vaene, siis poisi ema toetab salaja rahaliselt neid kohtumisi).
Nüüd on poeg 15-aastane ja tiinekas
on midagi muud kui senine kõigest vaimustav laps, ei huvitu ta isa
pakutavatest lõbustustest ega juttudest. Ema järgi on poisil
mitmeid... probleeme, koolis kiusatakse ja ta on armunud. Isa on
muidugi endast väljas (sest ta on hooliv isa, eksole), et poisil on
raskuseid, ta tahab igati aidata... ning püüab omapoolselt poisi
üht probleemi lahendada. Kuid mis ühele probleemiks, see teisele
tegelikult rõõmuks.
Et siis makroplaanis ülevaade
kliimakatastroofist ja sellega kohanevast maailmast, mikroplaanis aga
inimeste tavalistest probleemidest (eks siin ole ka mõned
tänapäevased küsimused, mille vastu traditsioonilised machodest
mehed põrkuvad (või tekitavad)). Mõte on muidugi puudutav, isa,
kes ei taha kaotada side oma järglasega, mees, kes püüab olla
heaks vanemaks... aga jah, vahel on see keeruline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar