Rumeenia kirjandusest on tõlgitud nii mõndagi, hiljuti on ilmunud Manea ja Mülleri teoseid, varasemast ajast on kindlasti paljude lemmikuks Eliade; nüüd siis võimalik tutvuda sajanditaguse Bukaresti pahelisema poolega - seda küll läbi sinivereliste, mitte vaeste või patuste silmade.
Lugu on siis läbi minajutustaja vaate kolme ekstravagantse kaaslase vägitegudest Bukaresti 1910. aasta ööelus (jutustajal on plaan sellest belletristikat kirjutada). Kaks blaseerunud rikkurit ja nende paheline teejuht, lokaalid ja mängupõrgud ja patuurkad. Päeval elatakse sinivereliste kombel, ööst varahommikuni aga loobitakse raha tuulde. Mitte et rikkurid oma blaseerunud olekust kuidagi väljuksid, ikka ühtmoodi üleolevad või eemaletõmbunud. Nojah, selline tormiline elu ei saa lõputult kesta, nii ka siin tulevad oma korrektiivid. Aga eks noorus on ikka ilus aeg, takkajärgi tore meenutada kõiksugu läbielatud hullusi.
Nagu järelsõnast selgub, on rumeenia kriitikute arvates tegemist sealse 20. sajandi parima romaaniga. Tõepoolest, miks mitte, elu pulbitseb ja võimalus esitada mitmeid ebamugavaid küsimusi. No ja see blaseerunud traagika, mis tegelasi tabab, see on alati ajatu. Omal moel oleks seda päris huvitav võrrelda Lutsu “Kevadega”, rahvuslike tüvitekstide värk (okei, ma ei kujuta ette, kui oluline on see romaan rumeenia tavalugejatele, ehk midagi “Sügisballi” sarnast?).
“Raselica oli võrratult kaunis ja imeliselt vormitud; meelde turgatanud võrdlus lillega - musta troopikalillega tulvil mürki ja mett - tekitas tahes-tahtmata sooja, joobnustavalt kirglikku hõngu, mida hoovas igast tema liigutusest. Lähedalt vaadates aga - ilma et tema ilu oleks oma sära kaotanud - oli temas midagi eemaletõukavat, temas oli rohkem kui teistes naistes tunda Eevat, võõrast, leppimatut ja igavest vaenlast, kes külvab kiusatust ja surma.” (lk 17)
“Olen muide meelehärmiga tähele pannud sinu kuritegelikku nõrkust kõige vastu, mis ilmutab mandumise märke, kõige vastu, mis on paheline, rikutud, laostunud, ning ma ei leiaks sulle vabandust ka siis, kui teaksin, et sa teed seda kõike vaid uurimiseks, “sketšide” kirjutamiseks, sest see tähendaks, et sa maksad liiga kehva kauba eest liiga kõrget hinda.” (lk 69)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar