Glamuurfantasy sõjapidamisest, mis on väheke… intelligentsem kui niisama taplused sõjasalkade vahel. Nimelt selles maailmas on taplused seljataha jäetud, kui pärast ühe laastava katkupuhangu järgset võimuvaakumit võttis võimu üle lihtrahvast pärit naine, kes sõjapidamise asemel (sest inimesi oli vähe, ja milleks ohverdada lihtrahvast ülikute naginate pärast?) oma vastased mürgitas. Tema siis seadiski uued sõjareeglid - ülikud, kes tahavad omavahel tüliküsimust vägivaldselt lahendada, saavad kokku neutraalses lossis, kus neile korraldatakse pidulik sööming. See on mürgitatud neutraalse lossi valitsejanna poolt ning võitjaks osutub see, kel õnnestub eluga pääseda. Aja jooksul on kombed vähe muutunud, nii on ülikud endi asemele palganud asemikud lihtrahva hulgast, keda siis nende eest mürgitatakse - seda vaatemängu kogunevad vaatama peale “võistlejate” ka teised kõrged aadlikud.
Lugu on siis sellest, kuidas üks mürgitaja valmistub oma majakondsetega võõrustama järjekordset sõda. Uued ja vanad nipid on käiku lastud, nüüd on vaid oodata tulemust. Majaproua meenutab oma minevikku - kuidas ta spetsiaalses aadlipreilide koolis õppis mürgitajaks, kuidas armus kaasõpilasse, millised traditsioonid kaasnevad sellistele neidudele, kellest saavad surmavad abikaasad ning kuidas tema abielu on kulgenud. Ühesõnaga, selgub, et käesolev sõda on peategelasele vägagi oluline, nimelt kohtub ta üle pika aja oma armsamaga, kellega ta koolis viimati koos oli… ja kas armsam jääb ellu tema korraldatud sõjas.
Esmapilgul on lugu parajalt tüütu algusega - kõik need ilukõned ja poosid ja kauniduste loetelud. Aga kui hakkab taust paotuma, muutub tekst päris intrigeerivaks. Ühelt poolt on maailm justkui naiste hallata (nemad hoolitsevad sõdade tulemuste eest), teiselt poolt on nad abikaasade tööriistad (aadlinaistel pole just valikut, kuidas elu elada - tema peab igati mehe poliitilisi ambitsioone teenima). Et siis… naised kui tapvad tööriistad, positsioonist hoolimata mitte just rahuldust pakkuv seisund.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar