Kompuse raamatutega kokku puutudes tekib ikka küsimus, et kuidas neis sisalduvaid tekste defineerida, mida see lugeja jaoks tähendab. Keelesupp? Seekord ütleksin, et Kompuse tekstid on kui nägemuste mikroproosa. Kujundid, mida Kompus või miski tema sees loob, on tõepoolest… kujundlikud, need nõuavad lugejat mugavustsoonist väljuma, kujutlema erinevate hargnemiste ja sulandumiste maailma. Tekstirisoom, mille on algus (pealkiri või esimene nägemus) ja lõpp (kus alguse nägemus eelnevast tekstist vaevatuna teistmoodi taas esile kerkib). On luuletusi, mis mõjuvad kohati regilaululikult (nt lk 18, 56) - üleüldse tuleks mõelda sellele, et niisuguseid tekste peaks kasutama etlemisvõistlustel.
kui raha on tango, mis kammeljat ihub;ja surm on tänavamuusik, tänavata ja muusikata;ja odrapõld põues kuu aluses kõrtsis juhus on uks,mida väetab higi;ja paitused varisevad ega hoia enam kinni tajukuivanud käest;ja aja elaniketa huuled pusivad pimeduse kyljeluus(aher köha mööda köömnejahedat nööri on ennustusnihe);ja liha ässitab hällilaulu kallale silma,liblikas röögib, öö haarab kinni mulluse härja sarvist,hing pyhib suud, lind nõrgub läbi pilve…mida on öelda… torn naeru…täis naelaaugu lõhna… hypleva nimega…tango täis kammeljaid… raba on grammofon…seal muusika nuusutab seeni…(lk 8)
Selle teksti puhul võiks mõelda Kompuse tekstide enesemääratlusest:
et kassisitta keeta on luuletaja kohus, ma keedan;videvik luusib, lusikas pihus, magusat kompab.ma kogelen ilmutusi, konn tekstis, kassisitt kassisitas keemas;kilukarpigatsusega maitsestatult, kibuvitspõskedegaalasti mõrudal uksel;ja luksatusjalamaid settib uks. silm kahlab.öö tubakakeha annetab jumalat, kuu alune lutsukiviõiendab õiglastega, kassisitt keeb.mu kuritöö sygeleb emakeeles. kynkana sygav korjuslohutab olematust: tuul tuuldse saab sylitatud;ja selili kapipealses taevas kihutab sõprus mööda hõrnamõra.hõrk on kassisitt kui teda keeta koos luuletajaga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar