Varem ilmunud “Uurimismeeskond” on mõneti erinev kogumiku ülejäänud kolmest loost - kui siin peab Bordman rinda pistma inimese ja elukatega (karud ja sfeksid), siis teistes lugudes on indianajonesi-määr palju väiksem ning Bordman tegutseb eelkõige planeetide viimase hetke päästmistega (ega siis sfeksid planeeti hävitanud) - kas siis külma, kuuma või vee käest. Eks need kolm lugu on üsna sarnased - mees jõuab tööobjekt-planeedile, mis on kohe-kohe hukkumas, järgneb lootusetus (mehel on võimalus lahkuda, kuid ta ei tee seda), seejärel hakatakse Bordmani juhtimisel võitlema ellujäämise eest, mille tulemuseks on siis planeedi jätkuv koloniseerimine ja igavesed auavaldused geniaalsele päästjale. Bordman ei lase muidugi kuulsusel pähe tõusta, teda ootavad uued väljakutsed (mida siis tuleb lahendada pereõnne arvelt).
Külma- ja soojalugude Leinster on justkui 19. sajandist pärit arusaamadega - nii koloniseerivad eri planeete sobiva nahavärviga inimesed, indiaanlastele sobivad ühed, mustanahalistele teised ja europiidsedetele kolmandad planeedid. Mistõttu on indiaanlased pärit justkui indiaanijuttudest ekspluateerivad küll planeete, aga seda tehes vaat ehk kihutavad hobustel ja vehivad tomahookidega - ehkki see on muidugi minupoolne liialdus, kuid Leinsteri kujutletavast mitte just kaugel. Sugudevahelised suhted on ka sellised… nagu need on.
Eks jah, “Lilled Algernonile” sugusest retroulmekogumikust on sellise mentaliteediga tekste omal moel huvitav lugeda, aga 2016. aastal uudisraamatut kätte võttes näib see vähe luksusena - anakronism, mis on nauditav vast eelkõige väljavalitutele. Muidugi, Orpheuse Raamatukogu pole ainus, mis sellist retroulmet avaldab, eks seega on olemas arvamus, et küllap leidub lugejaid nii Besterile, Hamiltonile kui Leinsterile.
Kogumiku paremad lood on ehk nimiteksti arutlused inimeste tehnoloogia sõltuvusest ja see viimase teksti sooplaneedi päästmine (mil viisil see õieti toimus, jäi juba sutike häguseks). Ökoloogilisest vaatepunktist on seda kogumikku vist päris kurb analüüsida.
“Bordman krigistas hambaid. Ta tundis end jälle häbistatult. Omal moel üritas seda ju temagi. Kuid nii nagu tal polnud geneetilisi eeldusi selle planeedi kliimaga kohanemiseks, nii ei olnud ta ka valmis katastroofi fatalistlikult või vagalt taluma. Indiaanlastel ja aafriklastel olid oma arusaamad sellest, mida väärikus sundis meest tegema siis, kui teha polnud midagi muud kui surra. Ent Bordmani tõekspidamised inimväärikusest nõudsid võitluse jätkamist: ikka tahtis ta hukatust või saatust üle trumbata, ehkki oli juba löödud. See oli lihtsalt veres või geenides või oli see väljaõppe tulemus. Endast lugu pidades ei saanud ta kuidagi leppida, et mõni füüsiline olukord on lootusetu, isegi kui mõistus teda veenda püüdis.” (“Liivasurm”, lk 78-79)
“Ma olen muidugi veidrik, aga ma elan sellel planeedil inimese moodi. Ma lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Mu abilised, karud, on minu sõbrad. Kui robotikoloonia oleks olnud edukas, kas oleksid inimesed seal siis inimese moodi elanud? Vaeavalt! Nad oleksid pidanud elama nii, nagu robotid neil võimaldavad. Nad oleksid pidanud jääma tarandikku, mille robotid ehitasid. Nad oleksid pidanud sööma toitu, mida robotid suudavad neile kasvatada, ja mitte midagi muud. Inimene ei saaks isegi oma voodit akna alla nihutada, sest siis ei saaks majapidaja-robot töötada. Robotid teeniksid neid inimesi, nagu robotid ise määravad, kuid kõik, mida inimesed selles saavad, on ainult tööd robotite teenindamiseks.” (“Uurimismeeskond”, lk 138)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar