Roadmovielik jutt täis jõhkrat
vägivalda, kaks armunud neidu sõidavad autoga mööda Ameerika
lõpmatuid maanteid, naudivad teineteise lähedust ja hääletajate
tapmist. Armastus on vahva, eriti kui seda turgutada amfetamiini ja
kanepi ning inimeste nülgimise ja tükeldamisega. Ning
biseksuaalsus, see on tore.
Vahel nagu selline stiliseeritud
ultravägivald ei avalda suurt muljet ja tekitab küsimuse, et miks
selline sarimõrvari maailm... peaks põnev olema või nii. Et kui on
üliagarad maniakid, siis kaasneb sellega muu kõrgendatud meeleolu,
adrenaliini ülespeksmine seksi ja droogide abil (muidugi, maniakke
on igasuguseid, kasvõi uimaseid introverte). Või tuleb järeldada,
et väljakujunemata maailmapildiga noored ongi võimelised midagi
säärast ebainimlikku korda saatma – sest see näib tol hetkel
neile cool? Või mida autor õieti öelda tahtis? Tahtis näidata, et
suudab luua sellist tumedat ja vägivaldset maailma? Miksida kokku
“Natural Born Killers” ja “Thelma & Louise” (loo tegevus
leiab aset 90ndate teises pooles) ning posu jõhkraid road moviesid?
Ja mille poolest see tekst õieti SFF on? Või on see näide dark
fantasy võimalustest?
Ma ei tea, kuidagi segane mulje jäi.
Autor oskab löövalt kirjutada (road movie on ikka selline
kerouaclik vool, eksole), lõpp läheb ehk vähe fantastika valda.
Aga... milleks? Millest see lugu on? Naiste allasurutuse
tagajärgedest? Eros ja Thanatos 90ndate nostalgilises soustis?
Vabaduse illusoorsusest? Mõnuainete kahjulikkusest? Lööv
pahelisus? Et jah, omanäoliselt kirjutatud, aga... no mingil moel
hakkas vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar