2016: aasta parimad raamatud

Möödunud aastal sai loetud 69 raamatut, mis ilmunud 2016. aastal (nagu ikka, on aasta parimate valimis vaid möödunud aasta raamatud, sest kuidagi tuleb valikut piirata). Naisautoritega 20 teost, meesautoritega 48 teost, 1 segakogumik. 33 eesti autorit, 35 tõlkeraamatut, 1 segakogumik. 45 romaani või eraldi raamatuna ilmunud lühiromaani, 12 jutukogu, 6 populaarteaduslikku raamatut või esseekogu, 2 näidendit, 2 luulekogu, 1 lastekirjandus ja 1 antoloogialaadne kogumik; 30 raamatut võiks nimetada ulmeks. Millegipärast sai loetud väga vähe esseid või populaarteaduslikku kirjandust ja sedagi üsna mittemidagiütlevat.

Esikümnesse sai hammaste kriginal valitud tervelt 10 teost 2 naisautorilt (3 raamatut) ja 8 meesautorilt (7 raamatut). Mingis mõttes on esikümme natuke vildakas, sest kahel puhul olen raamatuid varem ingliskeelselt lugenud (Leckie romaanid – kuid eesti tõlked avasid minu jaoks seda maailma paremini) või millalgi aegade hämaruses lugenud kohitsetumat tõlget (Strugatskid, kuid seda raamatut sai kätte võetud tõesti ammu). 7 teost on ulmekirjanduse eri vooludest (kahjuks küll puudub fantasy, kindlasti oleks Martini loheromaani osa siin esiviisikus – kuigi ka seda olen varem ingliskeelsena lugenud), 3 teost on nö tavakirjandus. Mulle endale üllatuseks on esikümnes tervelt 3 proosakogu; millegipärast ei sattunud ette ühtki mammutromaani, mis oleks jalust niitnud. 4 raamatut on eesti autoritelt, 5 raamatut inglise keelest tõlgitud ja 1 raamat poola keelest.

Aga jah, Heinsaare jutukogu on üsna totaalne, täielik täistabamus oli illustraatori kaasamine. Hlasko üllatas oma raju ja kompromissitu jutuloomega, Strugatskite romaan läks õige dostojevskilikuks.

Kui esikolmik joondus minu jaoks selgelt välja, siis järgnevad kohad nii kivisse raiutud pole.

1.       Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

2.       Hlasko „Kaunid kahekümneaastased“

3.       Strugatskid „Väljasõit rohelisse“

4.       Leckie „Abistav Mõõk“

5.       Leckie „Abistav Halastus“

6.       Friedenthal „Inglite keel“

7.       Atwood „Süda vaikib viimasena“

8.       Finlay „Poliitohvitser, poliitvang“

9.       Tänav, Metsavana „Kui rumalad surid“

10.   Feldmanis „Viimased tuhat aastat“

Eelmiste aastate valikud on näiteks sellised:

2015, 2014, 2013, 2012, 2011, 2010, 2009, 2008 (eriline nostalgia paistab mul olevat just 2009. ja 2010. aasta kohta, mil sai avastatud nii mõndagi olemuslikult uut).