Möödunud aastal sai loetud 69 raamatut, mis ilmunud 2016.
aastal (nagu ikka, on aasta parimate valimis vaid möödunud aasta raamatud, sest
kuidagi tuleb valikut piirata). Naisautoritega 20 teost, meesautoritega 48
teost, 1 segakogumik. 33 eesti autorit, 35 tõlkeraamatut, 1 segakogumik. 45
romaani või eraldi raamatuna ilmunud lühiromaani, 12 jutukogu, 6
populaarteaduslikku raamatut või esseekogu, 2 näidendit, 2 luulekogu, 1
lastekirjandus ja 1 antoloogialaadne kogumik; 30 raamatut võiks nimetada ulmeks.
Millegipärast sai loetud väga vähe esseid või populaarteaduslikku kirjandust ja
sedagi üsna mittemidagiütlevat.
Esikümnesse sai hammaste kriginal valitud tervelt 10 teost 2
naisautorilt (3 raamatut) ja 8 meesautorilt (7 raamatut). Mingis mõttes on
esikümme natuke vildakas, sest kahel puhul olen raamatuid varem ingliskeelselt
lugenud (Leckie romaanid – kuid eesti tõlked avasid minu jaoks seda maailma paremini)
või millalgi aegade hämaruses lugenud kohitsetumat tõlget (Strugatskid, kuid
seda raamatut sai kätte võetud tõesti ammu). 7 teost on ulmekirjanduse eri
vooludest (kahjuks küll puudub fantasy, kindlasti oleks Martini loheromaani osa
siin esiviisikus – kuigi ka seda olen varem ingliskeelsena lugenud), 3 teost on
nö tavakirjandus. Mulle endale üllatuseks on esikümnes tervelt 3 proosakogu;
millegipärast ei sattunud ette ühtki mammutromaani, mis oleks jalust niitnud. 4
raamatut on eesti autoritelt, 5 raamatut inglise keelest tõlgitud ja 1 raamat
poola keelest.
Aga jah, Heinsaare jutukogu on üsna totaalne, täielik
täistabamus oli illustraatori kaasamine. Hlasko üllatas oma raju ja
kompromissitu jutuloomega, Strugatskite romaan läks õige dostojevskilikuks.
Kui esikolmik joondus minu jaoks selgelt välja, siis
järgnevad kohad nii kivisse raiutud pole.
Eelmiste aastate valikud on näiteks sellised:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar