15 juuli, 2016

Ann Leckie – Abistav Halastus (2016)

Triloogia võiks õigupoolest välja anda diloogiana – esimeses raamatus luuakse taust, teine ja kolmas osa on tegevustik, mida võiks enamvähem ühes jorus lugeda (muidugi, käesoleva raamatu algul on mitmeid väikseid järeleaitamistunde sellest, mis juhtus kahes eelmises osas). Ja eks väheke kummaline on see (takkajärgi tuleb välja, et iga tõlke puhul räägin sedasama), et raamatute eesti keeles lugemisel on elamus parem kui originaalide puhul – Radchi kultuuri iseärasused (tee ja kombed!) on hulga mõnusamalt jälgitavad, need ongi loo orgaanilsed osad, mitte tüütu ballast nagu originaalide esimeste raamatute puhul tundus.

Triloogia vast enim küsimusi tekitav koht on finaal, mis saabub... ootamatult kergelt. Korraga on lõpplahendus lihtsalt olemas ning kõigil on võimalus õnneks ja armastuseks jne. Aga eks vastukaaluks on see, et tänu Breqi võimetusele eristada inimsugusid, võib lõputult meeliskleda sel teemal, et millisest soost on üks või teine tegelane – või noh, on see üldse tegelastele oluline, kellega nahistada (väikeste laste eksisteerimisest hoolimata jääb reproduktsioonisüsteem varjatuks).(No hea küll, eesti keeles ei tule küll see he/she küsimus niivõrd näkkukargavalt esile.)

Aga jah, kiiduväärt on eelkõige see, et Leckie on loonud autonoomse maailma, mille puhul on raske (või võimatu?) leida sidemeid meile tuttava ilmaga. Süsteem, mis on enam kui mitu tuhat aastat vana (kui eeldada, et tehisintellektiga laevade kasutusele eelnes Radchi impeeriumi varasem ajajärk jne). Radchi kultuuris võib leida mingil moel teatud idapärased mõjusid (näiteks nimed ja nimetused), ent eks sel võivad olla muud seletused.

Strahani viimases aasta parimate juttude antoloogias on esindatud Leckie jutustus, näis, millisest maailmast seal võib juttu olla.

Kommentaare ei ole: