Üsna tore lugu tuntud koomiksi Peanuts ainetel, mis aga algab igati kurvalt - Snoopy sureb. Mitte naljasureb, vaid pärissureb. Maetud ja puha. Üks nimetu taustategelane, tüdruk nimega Madalyn Morgan, keda kunagi pole koomiksis nimeliselt ära märgitud ja on seni vaid paar-kolm korda taustal vilksatanud, otsustab, et… nüüd on tema võimalus. Ta riietub Snoopyks ja läheb Charlie Browni ukse taha. Charlie Brown avab ukse, kangestub.... ta saab väga hästi aru, et see on Snoopy-kostüümis võõras… ja koomiks jätkub. Teised peategelased on seljataga vihased, et keegi niimoodi koomiksisse trügib Snoopyt ära kasutades, aga mis sellest - koomiksilugejad saavad edasi oma igapäevase annuse Charlie Browni ja Snoopyt ja teisi. Kuid mõne aja pärast avastab uus Snoopy… et mängida koera, kes tahab olla nagu inimene, on ikka veidi tobe. Ja ta...
“You don’t see why a dog would try so hard to be human. Being human doesn’t look that remarkable to you.A kid pretending to be a dog, that’s eccentric. But a kid pretending to be a dog pretending to be a kid? To coin a phrase, that’s barking mad.” (lk 493-494)
Mul on üks tuttav, kes on meeletu Snoopy fänn - talle ma vist seda teksti lugeda ei annaks. Aga jah, iseenesest südamlik tekst… noh, üleskasvamisest, enese leidmisest. Parajalt humoorikas ja samas kuidagi… hinge pugev. Ja kindlasti plusspunktid, et selline päris- ja koomiksimaailma miksimine - kõik need vaesed koolilapsed, kes seal koomiksis peavad kannatama koomiksi tegemist ja peategelastega kaasa mängima, olema alati valmis peanutslikuks naljaks. Kuhu küll niimoodi jõuab noore inimese üleskasvamine? Eks see tekst on muidugi Peanutsi pühaduseteotus jne, aga jumal küll - dekonstruktsioon pole alati kurjast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar