09 august, 2017

Richard Kullerkupp - Klaweri sinfoonia (1922)

Hirmus kurb lugu armastuse ja unistuste purunemisest. On noor neiu, kes ihkab saada klaverikunstnikuks ja oma klaveriõpetaja armsamaks. Kuid oh õnnetust, neiu pere on isa joomise tagajärjel vaesunud ja vanemad soovivad materiaalse oluokorra parandamiseks neiu armsa klaveri maha müüa (isale käib närvidele klimberdamine); ja õpetaja… neiu avastab, et mehel on rikas mõrsja! Vanemad panevad neiu ultimaatumi ette - kas lähed rikkale ärikale mehele või müüakse klaver maha. Õudne! Neiu tahab ometigi klaverivirtuoosiks saada! Ta hakkab andma klaverimängimise eratunde, et konservatooriumi õpinguteks raha teenida… kuid selle töö käigus satub järjekordse rikka ja ilge vanamehe peale, kes tahab neidu klaveritunnis voodisse tarida! Neiu küll pääseb ta käest, aga sellega ta õnnetused ei lõppe…


Romaan on esitatud lugu loos vormis, nii on selle õnnetu loo ilmavalgusele toojaks noor kirjanikuhakatis, kes saab ühel päeval talle meeldima hakanud abielunaiselt lehepataka koos masendava teatega, et nad ei kohtu enam ealeski. Ja nii siis avaneb selle abielunaise lugu.


Mu süda tilkus lugemise ajal verd ja aegajalt minestasin niisama. Eks siit tekstist võiks leida soovi korral mõningaid võrdõiguslikkusega seotud mõtteid - kas eneseteostuse asemel peab naine abikaasat ümmardama? Rääkimata seksuaalsest ahistamisest, millega naisi traumeeritakse. Muidugi, arvatavalt on sellised lisandused autori poolt pigem kõmulisuse või müügihuvides teksti pandud; eks tegelikult on see romaan üsna nõrguke ja üheplaaniline; autor ei suuda suurt üllatada, vaid teose vanamoeline väljendus pakub camplikku vaheldust. Muidugi, ehk oli Kullerkupp hoopiski irooniline ja mängib siin läbi hoopiski varianti “Tabamata imest” (peale isa polnud üks teine konservatooriumi õpetaja ka neiu mängust just kõrgel arvamusel)..


“Nagu dissonans woolas saali walgust wõib olla 10,000, wõib olla 200,000 hektoliitert all lae rippnewaist kroonlühter-kroonist, kus hiilgasid elektertulede-liiliad.” (lk 5)


“Ja ma waatasin ema peale ja tundsin kaastunnet ta wastu, tundsin kaastunnet seepärast, et ta tüdruku puudusel on sunnitud keetma aastad ja päewad üksteise järel pliiti ees, segades pajas suppi. 
Köök ja pliit - see on tema maailm. 
Ja kas keebki ses pajas supp, aga mitte piirita kurbus ja walu, mu ema ja kogu naissoo kurbus ja walu, kes peab ohwerdama ideaale, nagu neid puuhalge, mida asetab tulle? 
Ma mõtlesin seda oma wäikse, mikroskoopilise ajuga, ja mind waldas walu. Sest ihkas kord ka mu ema saada lauljannaks. Kuid seal tuli tal walida, kas armastuse wõi kunsti. 
Ta walis armastuse ja sai mehele ja ma usun - enam õnnetuseks kui õnneks! 
Sest sageli, kui ma lähen emaga kellegi kuulsa lauljanna kontserdile, näen, kuis ta põsed, need pliita ees istumisest raswunud  ja lotendawad põsed hakkawad wärisema, ja ta suunurgad tõmbuwad kramplike, tuksatusis kokku. Ja siis, wõib olla sügawesteotilisest tundest, wõib olla lihtsalt sentimentaalsusest, weerewad ta silmist pisarad, weerewad pärlitena batist ninarätikusse, millesse ema teeb end nuuskama. Kuid ometi annab ta enda ära. 
Kuis hoiaks siis ma ta hinge oma kätte wahel kui õrna wäikest linnukest ja hellatleks seda!” (lk 24-25)


“Ma toetusin wastu seina, et mitte maha langeda. 
Tal oli kaasas daam, uhke daam, kelle nägu kattis õhuke wuaal ja kaela kallis boa, kuna ta oli läikiwas mustas lüstriinis. Arwasin nägema ta kõrwas sädelewaid priljante. 
Kui halwasti olin ma riietud, wõrrelduna too daamiga, ja ometi ihkasin ka mina Karl Ruubensi!” (lk 31)


“Ja kui ma siis mängisin hajameelselt, mõtlesin: 
Kas ei ole meie, ellu astuware neidiste elu, sarnanen lilledele triiphoones, klaasi all? Kas meid ei hoita, kaswatades elu Suure Aedniku poolt, selle aedniku poolt, kes on kehastunud meie wanemais? 
Ja kas ei kaswata see Suur Aednik meid sellele ostjale, kes, olles joobunud meie ilust, käsib murda meid, et wiia oma waasi? Ja kas ei ole see Ostja - meid ihalew meesterahwas? 
Kuigi Ostja ei maksa meie eest kuldmüntega - eks ole siis tema ihalduski maks? 
Need mõtted tulid pähe mulle, kui mängisin Wästrikule. Siis aga haihtusin ja ma tundsin igatsust Karl Ruubensin järele. Ma mängisin, aga mu igatsus tõusis helides kui lauliku wastukaja metsas.” (lk 38)


“Ta ligines mulle. Nagu nõrk loom metsalise eest põgenesin ukse juurest teise, lähema ukse juure ja lippasin sisse. Kuid põrkasin tagasi: see oli magadistuba, kus oli lumiwalge säng kui ootel. 
Ta astus mulle wastu. Taganesin tülkudes. Ta tahtis must haarata. Taganesin weel, ikka weel. Olin akna kohal ja hüüdsin: 
“Ma hüppan alla!” 
“Läbi topeltakna?” küsis tema; lisas aga juure. “Halastage - teie ei ole ju mitte mõni ärawõitmata bastioon Verdunis?” 
Ta oli mu ees. Waatasin ta peale. Ta oli hirmus. Ta oli hirmus kui kirg, kui wihane täkk. Ja ma mõtlesin: himurus on kõige hirmsam maailmas ja tema käest ei ole wäljapääsu, ei ole wäljapääsu!” (lk 46-47)


“Ela õnnelikult, wäikene naine, kes sa oma raswase pliini kõrwal oled kui koidu purpurne põsk suwel! Ela õnnelikult! Ela õnnelikult - mesimeelon!” (lk 62)

Kommentaare ei ole: