Kui hiljuti sai avalikustatud tähtis eelarvamus, et Tidhari jutuloome tekitab minus teatud kõhedust, siis see lugu läks eelarvamusega ühte voolusängi (no mäletatavasti eestikeelne tõlge oli igati tarbitav). Ongi üks tüütu undamine, millega ühel lainel olemine nõuab erilist hingeseisundit. Aga seda juhtub mul harva, kergemeelne nagu olen.
Lugu siis sellest, kuidas erinevad inimesed sõidavad üheotsapiletiga Marsile. Ja seda mitte mõnes reisilaevas, vaid ühekaupa reisikapslites (miks niimoodi ühekaupa inimesi lennutatakse… no kes teab). Inimesed siis mõtlevad, et miks nad reisivad, ning ühtlasi püüavad üksteise kapslitega kommunikeeruda. Kuidas lugu lõppes, keeldun mäletamast, sest öökapilugemisena jäin viimast lehekülge oma veerand tunniks veerima (milleks selline masohhism, jällegi ei tea).
Ega ei oskagi midagi kokkuvõtlikku öelda, kogu piin on eelneva paari lausega raskustega netti paisatud. Vähemalt ei saa öelda, et Tidhar püüaks meeleheitlikult keskmisele lugejale meeldida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar