Kui senini olen pidanud Tidhari raskeks autoriks ning seetõttu kõiksugu lugusid pooleli jätnud, siis nüüd tabas ilmatuma üllatus ehk tegemist on lovecraftimaigulise retroulmega Veenuse ja universumi saladustest. Kui Arnason oli mingilgi moel tänapäeva reaaliatega seotud (Nõukogude Liit, CIA), siis Tidhar purjetab rõõmsalt campi avavetele - siin loos tegutsevad marslased, veenuslased ja teiste tähtede pärismaalased, kes rõõmsalt üheskoos eksisteerivad maalastega. Kui Arnasoni Veenus oli pigem poolkõrbelik, siis Tidhari Veenus on rohelusest pakatav, džunglid ja sood ja muinasjutulikud elukad.
Lugu siis sellest, kuidas kõrtsis kaarte mängivad maalane ja veenuslane satuvad ühe imeliku rünnaku tunnistajateks ning seeläbi saavad teada, et Veenusel on miski saladus-varandus peidus (Roog!). Seda otsima asudes satuvad nad hullu mehe kätte vangi… kes tegeleb selle Roogi soost otsimisega. Kui viimaks Roog leitakse, otsustavad vaevatud maalane ja veenuslane sellele ise käpa peale panna… aga see pole just hea mõte.
Nagu öeldud, on siin loos minu mõistmise järgi Lovecrafti maik juures, kuivõrd tegeldakse iidsete olenditega, kes pole teps mitte nunnud pühapäevitajad. Lugu kirjutatud mahlakas retroulme vaimus ehk siis selline ulmelugu, mida tavalugeja peaks kerglaseks kirjanduseks. Kuid eks see oleneb lugemismudelist - kui sa ei ootagi siit märksõnu ja heietusi inimolemusest, siis niisama meelelahutusena pea samaväärne muinasjutu lugemisega (muidugi, kui see muinasjutt pole just Noviku või El-Mohtari vaimus dekonstruktsioon).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar