Tuleb kord aeg, mil Maal on
surmanuhtlus üleüldiselt keelatud ja paadunud retse (ning muidu
teisitimõtlejaid) on parem Marsile saata (nagu omal ajal
Austraaliasse), las möllavad seal, kui vaid elus püsivad (eks ole
ka terraformimise aspekt mängus). Ja tõepoolest, ajaga pagendatutel
kogemused suurenevad ja teatud kriitilise piiri ületamisega kerkib
juht, kes suudab elavaid kuidagi mõtestatumalt juhtida (mis sest, et
eelnevalt on väljasaadetud jõudnud hävitada Marsil seni veel alles
jäänud teadlaste uurimisbaasi). Nojah, avastatakse seegi, et ka
surnud vang (ja sureb neid ohtralt – nii teekonnal, maandumisel
planeedile kui hilisemate arveteõiendamiste käigus) on hea vang –
mingigi orgaaniline lisand elutule planeedile. Peagi avastavad Maa
võimud, et paadunud retsidele on selgelt odavam panna käitumist
reguleerivad kiibid kui neid üheotsapiletiga kosmosesse lennutada.
Aga Marsil ellujäänud... neil pole aega omapäi lullilöömiseks
või armastuseks, nemad peavad vaid rügama elus püsimiseks. Eks sel
lool ole tegelikult ka omad kangelased, aga neist hetkel siin
postituses juttu pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar