Huvi pärast võiks võrrelda Sapkowski loodud maailma Noviku “Väljajuuritud” romaaniga, eks mingil moel on mõlemad lähtunud poolalikust. Väga pingutades võiks mõelda, et Noviku maailm on osa Sapkowski universumist (kuivõrd Novik võiks olla eelnevalt tuttav sellega). Kuid see selleks - niisugune mõtteuid pole võimalik.
Sapkowski nõidurisarja kiidetakse nii laias kaares, et ma lihtsalt ei mõista, miks selle kiidukooriga vabatahtlikult ei ühine. Ma ei saa aru selle maailma sügavusest. Muidugi on siin kõiksugu vastuolud, seda eelkõige vana ja uue maailma pingest - olendid ja inimesed, maagia ja teadus, feodalism ja kapitalism. Kas Nilfgaard on tingimata kõige kurja allikas? Või inimeste kaasa toodud segased võimusuhted, kuningad ning võlurid ja nende paratamatud vastuolud. Sapkowski tegelased on ikka ühed kangelased; kaunid ja rauged ja kanged ja vinged. Ja no pahad - need kohe on pahad!
Ega saa ka öelda, et romaan just seiklustest või intriigidest plärtsuks ja pakataks; vaid romaani seitsme peatüki kuuendas peatükis puhkes korraga ootamatu vaatepunktide vaheldus ning suured mängunupud lükati liikuma. Kuid sellele järgnenud raamatu viimane peatükk on taas rahulik kiikumine sel teemal, kuidas kulgesid Ciri õpingud Geralti igiammuse kallima Yenneferi juhendamisel. Mille lõpetab teadaanne, et to be continued. Et siis… cliffhanger justkui oleks munemisel… või mitte… ning hinge jääb segadus, et kas tegu on üldse iseseisva romaaniga.
Ühesõnaga, Sapkowski romaan on minu jaoks niisugune libe kala, millest ei saa õieti korralikult kinni haarata. Võibolla olen lihtsalt angloameerika fantasyst (Abercrombie läheb peagi taaslugemisse) rikutud maitsega ning seepärast ei taba sapkowskilikke finesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar