23 november, 2017

Jonathan Strahan - Infinity Wars (2017)


Strahan läheneb tuleviku konfliktidele natuke provotseerivalt - antoloogias on esindatud 10 naisautorit (no kui An on ikka) ja 5 meesautorit (eelmises Infinity kogemuses oli hoopis 6 ja 8). Kui ühes postituses sai juba tähelepanu pööratud naispeategelaste suurele enamusele, siis järelejäänud lugusid liites see lõpuks veidi vähenes, aga ikkagi - 9 loo puhul on naine peategelaseks (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Levine, Arnason), 1 loo puhul on kahe peategelase korral kandvam roll pigem naisel (Swift), 4 loos on peategelaseks mees (Bear, Larson, Valentine, Watts), 1 lugu kaunistab aga tehisintelligentsi vaatenurk (Nix). Ja naiste puhul pole tegemist miskite printsesside või karmis maailmas ellujääjatega - nad ongi loomulikud osad autori loodud maailmas, peale nende on ka kõrvaltegelaste hulgas hulgi samaväärseid naisi. Ma ei nimetaks küll seetõttu antoloogiat feministlikuks - pigem on see tervemõistuslik. Kindlasti on ulmepuriste, kellele selline lähenemine niisuguses ulatuses on vastumeelne, aga see on pigem nende probleem (puristidele sobiks ehk hiljuti ilmunud Adamsi antoloogia - kuid sealgi mees- ja naisautoreid pea võrdselt).


Et tegemist võiks olla militaarse ulmega… siis otseselt madinat on vaid Levine’i loos, ülejäänud lähenevad militaarsele natuke ümber nurga (mis ei tähenda küll põnevuse-pinevuse vähesust). Pole ka korralikku võõrliikidega möllu - kuigi paaris loos on nad taustal vägagi olulised. Tähtis on inimesed ja nende võimalikud käitumismustrid tulevikus. Eksootikat kui sellist oli ehk kahe India-ainelise teksti puhul.


Positiivselt üllatasid esmakogemused Yoachimi, Levine’i ja Owomoyelaga, tuttavamatest autoritest pakkusid rõõmu Vaughn, Bear, Kress ja ka de Bodard. Natuke enam oodanuks Nixi ja Arnasoni puhul, kes eelnevalt on ikka rohkem või vähem elevust tekitanud, seekord siis vähe keskpärased loometööd. Nagu ikka, tekitasid mõningast peavalu Valentine ja Watts. Esmakogemused Phetteplace’i ja Dasiga jätsid hinge kerge optimismi nende tulevaste lugudega kohtumise puhuks. Swift ja Larson olid nagu on. Nagu näha, siis häid lugemuselamusi (7 & 6) oli selgelt rohkem kui puiseid lugusid (3 & 4).


Aga jah, kui kuidagi antoloogiat kokku võtta, siis… tulevik on tume, sest inimene pole mitte progresseeruvalt arenev olend ja arenev tehnika pole teab mis helge tuleviku garantii - pigem aitab see… kõiksugu jamasid võimendada.


7
Faceless Soldiers, Patchwork Ship” Caroline M. Yoachim

6
Perfect Gun” Elizabeth Bear
In Everlasting Wisdom” Aliette de Bodard
Dear Sarah” Nancy Kress
Command and Control” David D. Levine

5
The Moon Is Not a Battlefield” Indrapramit Das
Heavies” Rich Larson
Conversations with an Armory” Garth Nix
The Last Broadcasts” An Owomoyela
The Oracle” Dominica Phetteplace
Weather Girl” E. J. Swift

4
Mines” Eleanor Arnason
ZeroS” Peter Watts

3
Overburden” Genevieve Valentine


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar