30 oktoober, 2017

Nancy Kress - Dear Sarah (Infinity Wars, 2017)

Maale on saabunud tulnukad, kes pakuvad valitsustele abi Maa ökoloogilise olukorra parandamiseks - ühesõnaga, kuidas loodus saastamata energiat toota. Mistõttu kaob vajadus naftat või kivisütt kaevandada. Mille tagajärjeks siis töö kaotanute vaesuses virelemine. Et valitsused ja korporatsioonid toetavad neile (ja Maale) kasutoovat kaastööd tulnukatega, tekivad käärid tavainimeste tahtmiste ja soovidega - nemad soovivad endise olukorra taastamist ja tulnukate lahkumist. Kui valitsus toetub oma soovide täideviimisel sõjaväele, siis vastupanuvõitlejad loovad omakorda relvastatud gruppe.


Nii leiab pärapõrgus üles kasvav neiu, et ainus viis sellest keskkonnast pääseda on minna sõjaväkke. Ta teeb seda salaja, millele järgneb ta perekonna äge hukkamõist - enne ära perekonna juurde naase kui tapad tulnukaid. Noh, sõdurieluga ühinenud neiu jääb kahe heinakuhja vahele - ühelt poolt truudus oma riigile (ja keskkonnalegi), teiselt poolt aga… jännis pere kui ka paljud muud tavainimesed, kes on tulnukate pakutud rohelise energia tootmise pärast igati plindris. Nagu arvata võib, siis teksti jooksul see sisemine konflikt süveneb, kuni viimaks peab ta otsuse vastu võtma…


Niisiis, mis on õieti normaalne. Makroplaanis on Maale hea, kui tehakse ökoloogilist päästmistööd (seda küll eelkõige inimliigi päästmiseks; tõsi, kuivõrd tulnukaid on nüüd enam sisse rändamas, tekib küsimus, et mis on õigupoolest selle heategevuse taga); mikroplaanis tähendab see paljude inimeste harjumuspärase elukeskkonna ränka muutumist. Kas tähtis on lendorav ja sellest tulenev võimalik pikaaegne kasu või isiklikud mugavused.

Tekst on veidi sarnane mu esimese Kressi loo lugemiskogemusega - lähituleviku kolkanaised oma probleemidega; ka selle peategelase puhul ei saa rääkida just kõrgintellektuaalsest mõttelennust. Ikka lihtne inimene nagu meie kõik.

Kommentaare ei ole: