Kui Purumere triloogia on esmatutvus Abercrombie loomega, siis on paslik mainida, et need raamatud on light versioon sellest, mis on loodud Esimese Seaduse maailma kuue romaani ja ühe jutukoguga - need on veelgi teravamad, süngemad, küünilisemad, naljakamad. Millegipärast tundub, et Abercrombie kirjutab õieti ühte ja sama romaani - nii on Purumere tegelased ja juhtumised üsna sarnased Esimese Seaduse maailmas toimuvaga. Ikka vägevad sõdalased, kurjakuulutavad maagiakäsitlejad ja salakavalad invaliidid. Lihtsameelseid niisamuti.
Siin romaanis on vaatepunkt kahel noorukil, kumbki on häbistatud supersõdalased - üks tahab saada supertapjaks ja teine olla hea, ning kui tegemist on vastassooliste noorukitega, siis tuleb tegelda ka teineteise vastu tekkinud tunnetega (kuivõrd tegu selles mõttes eluvõõraste isenditega, siis tulemuseks on kurbnaljakas kiindumuslugu). Ja nagu Abercrombiele kombeks, on need kaks tegelase lihtsalt mängukannid või etturid suures võimumängus, kus käike püütakse planeerida nii pikalt ette kui käigupealt. Muidugi, need intriigid pole nii niivõrd… hullud kui Esimese Seaduse maailmas.
Olen ma ikka küllaldaselt rõhutanud, et Esimese Seaduse seitse raamatut on kaks korda paremad (ja paksemad) kui Purumere triloogia omad (hea küll, ma pole seni viimast osa lugenud). Vahet saab ka sellega teha, et kui Abercrombie täiskasvanute loome on nö grimdarki voolusängis, siis see YA on võetav nö puhta fantasyna, mida mitmedki autorid omalt poolt pakuks täiskasvanutele lugemiseks.
“Brand oli oma mõõgast unistanud, kuid nüüd ajas selle vaatamine teda iiveldama. “Mina pole sõdalane.”
“Oled jah.”
“Sõdalane ei karda.”
“Loll ei karda. Sõdalane seisab hirmust hoolimata. Sina seisid.”
Brand näppis oma niiskeid pükse. “Seisin ja lasin end täis.”
“Sa ei ole ainus.”
“Lauludes ei lase kangelane end kunagi täis.”
“Jah, nojah.” Rulf pigistas ta õlga ja ajas end püsti. “Seepärast laulud ongi laulud ja see siin on elu.”
/-/
Nad olid seinas võideldnud. Nad olid seisnud Viimse ukse lävel. Nad olid Surmaga silmitsi olnud ja Vareste emale pidusöögi katnud. Ükskõik mida meister Hunnan ka arvas, nad olid nüüd mõlemad sõdalased.
Aga see ei käinud nii nagu lauludes.” (lk 150-151)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar