Ekstsentrikust rikkur on rajanud muinasjutulise teemapargi, kus lapsed ja
täiskasvanud võivad näha kõiksugu imaginaarse maailma müütilisi olendeid - olgu
need siis ükssarvikud või haldjakesed või mis iganes imeolendid. Muidugi, selle
teemapargi teostamiseks on rikkur palganud posu tehnikuid, kes ta lennukaid
ideid teostavad - ükskõik kui teostamatud need ka tunduvad, lõpuks leiavad
teemapargi palgalised mõne imelise (ja vahel neilegi seletamatu) lahenduse.
Ainult et… niisugune ekstravagantsus neelab meeletult raha ja need
pargitöötajad on leiutanud mitmeid viise, kuidas kulutusi ümber nimetada - kõik
selle nimel, et see teemapark ikka töötaks, et neil oleks… soe ja kindel koht.
Omaniku katsed kulusid optimeerida on seni vett vedama läinud, kuni ta viimaks
toob kohale mehe, kelle tööks on hinnata teemapargi efektiivsust.
Töötajate õuduseks kirtsutab see mees iga ime peale nina ning viimaks
soovitab kõiksugu hämmastavaid olendeid üldse vähem näidata (või neid teostada
odavamate vahenditega) - teemapargis käiks veel rohkem inimesi, kui seal oleks
näiteks rula- või lõbustuspark ja muud tänapäevased meelelahutusvõimalused.
Seepeale saab ta töötajalt kõva paugu vastu kuppu ning edasi mõtlevad töötajad,
mida selle teadvusetu mehega peale hakata… aga nagu selgub läbiotsimisel, ta
polegi mees vaid hoopis päkapikk.
Jajah, päkapikud ja ükssarvikud ja haldjakesed ja merineitsid, ootamatult
selline… nomaeiteamis. Kuid fantasy-austajana leian alandlikult, et tegelikult
on päris tore sellise olendite postapokalüptilisse maailma sukelduda (mitte et
sellest peaks romaani välja venitama… jutust aitab küll). Eks teksti võib ka
võtta kui öko- või ühiskonnakriitilist mõistujuttu, kõik see liikide hääbumine
ja valikuvõimaluste nullimine jms. Tekst pole küll nii meeldesööbiv kui hiljuti
ilmunud “Hello, hello”, aga ikkagi mõnuga loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar