01 juuni, 2017

Seanan McGuire - Hello, Hello (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Lugu siis sellise tõlkealgoritmi avastamisest, mis lisaks sõnadele interpreteerib liigutusi (näiteks viipekeelt) ümber häälsõnumiteks. Aga et tegemist on lähitulevikuga, siis see programm on veelgi vingem (peale selle, et suudab inimeste kasutatavaid keeli mõistma) - nimelt on ta võimeline tõlgendama ka… teiste elusolendite kommunikatsiooni; seda puhul, kui teeb enesele selgeks selle toimimispõhimõtted.

Nimelt on kaks õde, üks on tumm ja teine tavaline. Tumm kogub ja kasvatab kõiksugu linde - muuhulgas on linnud rahul, et keegi neile oma kussutamisega närvidele ei käi. Tavaline tegeleb neuroteadustega ning osaline sellise tõlkeprogrammi loomises, mis suudab muuhulgas tõlgendada viipekeelt. Et asi on eksperimendi staatuses, katsetab ta seda oma õega suhtlemisel - et tumm õde saaks suhelda nii tema, ta naise kui ka nende kahe lapsega (kes küll kõik rohkem või vähem valdavad viipekeelt). Eks see harjumatu on, kui tõlkeprogrammi avatar räägib kui senini olid õed suhelnud vaid viipekeeles. Suur on aga neurolingvisti üllatus, kui ühel hetkel võtab õe koduarvutist ühendust tundmatu avatar, mis ütleb vaid “hello, hello”. Naine kahtlustab, et äkki mõni õe juures tegutsev üliõpilane teeb lolli nalja, kui õde samal ajal oma lindudega askeldab, kuid peale arvuti uurimist ei ole see variant võimalik. Asi muutub õige häirivaks, kuna see avatar võtab ühendust vanematepaari lastega.

Esmapilgul üsna väheütleva algusega lugu - tõlkeprogramm, mis suudab mõista viipekeelt ja õppida teisi keeli; kahe emaga perekond jms. Ka loo lahendus pole just üllatav. Aga see, mis mõjub, on kuidas lapsed selle tundmatuga kontakti leiavad ning üheskoos teineteist tundma õpivad, leiavad läheduse. See läheb lugemisel omal moel hinge.


“The science behind it was clean and easy to follow - we had built a deep neural net capable of learning, told it that gestures were language and that the human mouth was capable of making millions of distinct sounds, taught it to recognize grammar and incorporate both audio and visual signals into same, and then we had turned it loose, putting it out into the world, with no intructions but to learn.” (lk 424)

Kommentaare ei ole: