Südantsoojendav lugu kassist, kes kõndis tuhat miili. Jaapanis. Ja otsis
Põhja, kust oli pärit kodutute kasside kogukonna üks liige (kes oligi seepärast
tuntud). Rändama läks Väikese Kassi nimeline kass seepärast, et maavärina tõttu
linnas puhkenud kahjutuli hävitas peale linnamajade ka kasside endi varjupaiga
ning üksi jäänud Väike Kass sattus sellest paanikasse. Ning asus teele. Kus
sattus järgnevate kuude jooksul kokku erinevate loomade ja inimestega - munk,
talunikud, karu, jahimees, hundid, koerad, hobused jne jne. Ning loendamatu arv
hiiri, kes Väikese Kassi kõhtu täitsid. Peale pikka retke… jõudiski Väike Kass
maailma lõppu.
Kassiarmastajate maiuspala, mis minu silmis jutustab inimeste vaatenurgast
päris tõepärase loo sellest, kuidas kassid toimivad (no kas nüüd inim- ja
loomkõnet mõistavad, on iseasi). Quest, aga kassinahas ja see tüüp pole mingi
Saabastega Kass, vaid selline… ehtne murdja. Kes mõistab, et sotsiaalsed suhted
koosnevad lugudest, mis aitavad kinnistada grupi sidusust (kas loomad omavahel
lugusid jutustavad, eks see on pigem… kirjanduslik liialdus - kuid teksti puhul
pole tegu mõne populaarteadusliku loomakäitumise ülevaatega). Johnsonilt
järjekordne mõnus lugemiskogemus, talle kohe meeldib erinevate elusolendite
olemisest kirjutada.
“She got used to her wandering life. At first she did not travel far each day, but she soon learned that a resourceful cat could hop into the back of a cart just setting off northward, and get many miles along her way without lifting a paw.
There was food everywhere, fat squirrels and absent-minded birds, mice and voles. She loved the tasty crunch of crickets and beetles, easy to catch as the weather got colder. She stole food from storehouses and trash heaps, and even learned to eat vegetables. There were lots of things to play with, as well. She didn’t have other cats to wrestle, but mice were a constant amusement, as was teasing dogs.” (lk 495)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar