Zhraa Alhaboby - Baghdad Syndrome (Iraq + 100, 2016)

Iraagi tulevikule pühendatud ulmeantoloogia puhul pole just põhjust oodata roosamannalikke nägemusi, kuivõrd lähiminevik ja olevik pole just… mingil moel normaalne. Käesoleva jutu autori puhul on tegemist välisiraaklasega, kes põgenenud kodumaa olukorra eest.

Niisiis, kuigi jutu puhul on tegemist 22. sajandi alguse Bagdadiga, kus elu kulgeb üsna edumeelses tempos, siis mineviku trauma on vägagi tuntav (selle loo kontekstis näiteks nn Bagdadi sündroom, kus sajandi eest kasutatud sõjalistel eesmärkidel kemikaalide pärast on osadel inimestel geenivead, mis põhjustavad äkilise pimedaksjäämise). Muuhulgas on mineviku varjudest lahti saamiseks mitu põlvkonda tagasi korraldatud iraaklaste nimereform – et religioossed jamad jälle verevalamisi ei põhjustaks jne.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas Bagdadi kohalik arhitekt peab kujundama uue väljaku, kus kunagi asus kaks kuulsat armastajakuju (ehk siis need tüübid, kelle ümber keerlevad 1001 öö muinasjuttude värk), mida bagdadlased väga armastasid jne. Arhitekt teab, et tal on Bagdadi sündroom ning ees ootab pimedaks jäämine – aga lisaks hakkab ta unedes kuulma selle Šeherezadže-skulptuuri nutulaulu, mille teemaks on kaotatud kujuosad. Arhitekt asub koos kaaslasega uurima selle skulptuuriansambli kadumise lugu, mille käigus muidugi avaneb Iraagi kurb sajanditagune ajalugu ning sellest põhjustatud tuleviku ettevaatlik olevik jne.

Nagu sel antoloogial kombeks, pole tekstil just ulmelist väärtust, pigem ikka tegu rahvuslike haavade läbikatsumist tuleviku võtmes. Noh, kui väliseestlased oleksid 1946. aastal koostanud ulmeantoloogia Eesti tulevikust, vaevalt olnuks sealt oodata niisuguseid nägemusi, mis mitte-eestlastele suuremat muljet avaldanuks.