Kui kaks eelmist raamatut mõjusid
filmiliku või lavastustena, siis seekordne teos oleks kui psühhedeelne
multifilm. Eelmiste raamatute lugejasõbralikkuse asemel on tagasi krüptiline
tekst a la doktor Schwarz – kuigi siiski vähe teises võtmes. See on Matsini
tour de force, peale auhinnatud Viljandi romaani katse luua autonoomset
matsini-maailma, kus loomisrõõm on vast suurem kui lugeja kogemisrõõm; igal
juhul paneb see psühhedeelne pillerkaar pahaaimamatu lugeja kannatuse mitmel
moel proovile.
Matsini teos on ühtaegu
ekstaatiline, sakraalne, pillav, üleannetu ja hea maitse piire kobav;
tumedamatel hetkedel ehk rastazoofiilse mekiga, mis meenutab ballardlikke
perversioone. Mis on iseenesest tore ja kindlasti mõtlemist rikastav.
Kuid autori loominguline
seemnepurse … jääb mulle kuidagi kaugeks, ei saa tekstiga üheselt samale
lainele, siin ei koge just katarsisehetke, lugu ei arene tuttavates piirides;
põhimõtteliselt võiks autor seda bakhanaali veel ja veel laiendada, ometi
oluliselt midagi lisamata lugejakogemusele. Võiks vanamoeliselt küsida, et kui
jutt on see tera, siis milline iva siit õieti välja kooruks? Ivaks ongi
fantastilise omailma kogemine, kujutlusretseptsiooni laiendamine? Võibolla
tõesti. Lihtsalt maavillase lugejana … on vahel raske.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar