18 jaanuar, 2016

Paša Matšinov – Gogoli disko (2015)

Romaani võiks jagada tinglikult kaheks – üks on sorokinlik slaavi-Viljandi eluolu ja mentaliteet, teine see... Gogoli müsteeriumiga seonduv nö metafüüsilisem maailm. Esimene on omal moel huvitav, teine ei tekita suuremat kaasaelamist.

Lugu paikneb siis lähitulevikku, kui peale NATO ja Venemaa sõda on Eesti vallutatud. Kohalik elanikkond on kas maha tapetud või küüditatud, veidi on alles vanemaealist põlisrahvast. Viljandi on nüüd vene linn, omamoodi segu 20. sajandi alguse ja 21. sajandi eluolust. On kõiksugu Venemaalt sisserännanud mahhinaatorid, kriminaalid ja võimuesindajad; blatnoikultuur koos vähese 21. sajandi tehnikaga (ühes kohas juttu nutitelefonidest) – kuigi tõepoolest, eluolu meenutab pigem romantilist arusaama sajanditagusest ajast. Viljandi, kus tegutseb täiesti võõras kultuur, säilinud on küll sõjajärgne (aguli)arhitektuur ja ammused kohanimed, aga täidetud on see võõra sisuga (muuseas ka uusehitised). Ning siin on läbi linna kulgev trammiliin, mille ideest on Matsin hiljuti kirjutanud.

Tegelasteks on taskuvaras, mitmekülgne raamatu- ja pudipadikaupmees, tänavamuusik, kõrtsimuusik, biitlitefänn, kõrtsipidaja ja, ee, helioperaator, kes kulgevad üsna harmoonilises teineteisemõistmises selles üsna... kroonulikus maailmas. On seadused ja kirjutamata seadused, ühtesid ei saa murda ja teisi saab painutada. Elu on omal moel lill, oleks vaid enam mõistvaid naisi.

Ja korraga on sellesse sipelgapessa ilmunud... Gogol ning tulemuseks on kerge hullumaja ja roim. Arvatavasti peaksin olema tuttav Gogoli loome ja mütoloogiaga, sest suuremat ei mõistnud, miks see nüüd nii tähenduslik on. Et jah, oli mõneti kummaline 19. sajandi autor ja muidu kuulus klassik jne... aga mis siis edasi?

Nagu öeldud, on ühelt poolt tegu üsna sorokinliku maailmaga (ka Sorokini romaanid pole tegevustikult just eriti põnevad, rohkem on rõhk tulevikumaailma kirjeldustel ja seisunditel). Kui Gogol kõrvale jätta, on tegu Matsini justkui kõige realistlikuma teosega – on olemas tegevus, mida on võimalik enamvähem jälgida ja kaasa elada. Eks venestunud Viljandi on muidugi teema, millel Matsin mõnuga liugu laseb. Kui autor on nüüdseks käsitlenud läti ja vene teemasid, kas siis järgmiseks oleks oodata soome müstikakultuuri kodustamist?

1 kommentaar:

Sandra Falke ütles ...

Seal on kapatäis selliseid veidraid intuitiivselt mõistetavaid seiku, kui tunned Viljandit ja Gogoli kirjutatut ja oled kuulanud paar Hendrik Sal-Salleri laulu, aga käinud ka vene õigeusu kirikus...

Mulle meeldis see müstiline lugemine, aga et Matsini tujus püsida, peab omajagu keskenduma ka.

Gogol on selles Veidras Viljandis vaat et üks realistlikumaid momente... meenus "surnud hinged"
ainus, mis mulle erilist pinget ei paku, on pealkiri, see ei taba päriselt sisu.

parimat