Hadronite põrgatajaga kaasnes
selline lugu, et teadlastel õnnestus tekitada sellega mikroskoopilisi avausi
teistesse dimensioonidesse. Vahva katse, selle ootamatuks tulemuseks oli aga
see, et Inglismaale sattusid ükssarvikuid. Noh, omal moel oli see taeva
kingitus looduskaitsjatele – seeasemel, et kõiksugu väljasurevaid loomaliike
küttida imettegevate kehaosade jms pärast, tasub pigem tähelepanu pöörata
ükssarviku sarvele, mis on tuhat korda võimsama toimega kui mingi ninasarviku
hädine sarv. Nali muidugi selles, et tegelikult pole ühegi looma kehaosal ühtki
imelist toimet, aga noh, hetkeks aitas see Maa loomadelt tähelepanu kõrvale
pöörata.
Iseenesest pole see just kena
lähenemine, seda enam, et ükssarviku tapmiseks on vaja kasutada neitsit. Nii
satubki loo peategelane, ameeriklasest ajakirjanik, Inglismaa kaitsealal peale
juhtumile, kus salakütid veavad kaasa aheldatud tüdrukut, et kätte saada juba
surmavalt haavatud ükssarvik. Ajakirjanik ja looduskaitsja peavad vahele astuma
… ja tulemus on nagu on.
Et siis kergelt nihilistlik lugu
lähitulevikust, nähtuna läbi kauni latiinost naise silmade. Kõik see põhjendus,
kuidas küll ükssarviku salaküttimine on omal moel positiivne, paneb muidugi
silmi pööritama, aga eks … sellel on omad põhjused. Veider, arvasin, et
Hernandez ongi Kuubal elav autor, aga tegemist siiski Ameerika kodanikuga.
„We have the Large Hadron Collider to thank for unicorns. Once the scientists at the LHC discovered they could make these adorable microscopic black holes, they couldn’t resist doing it all the time. „They only last for microseconds,“ they said. „What härm could they do?“ they asked.
How about destabilizing the membraane that keeps other universes from looking into ours?“ (lk 221)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar