10 märts, 2015

Michel Foucault – Valvata ja karistada. Vangla sünd (2014)

Maailm enne videovalvet ja kübernuhkimist! Skandaalsed tsitaadid! Loe, millest Foucault tegelikult kirjutas! Ainult täna ja homme! Piiratud kogus! Ale! Ole!

“Ei tohiks väita, et hing on pelk illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse, ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele, õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. /-/ Inimene, kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama, kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.” (“Nuhtlemine”, lk 46-47)

“Ühesõnaga, kohtuasjus ei kehtinud dualistlik tõestamissüsteem (tõene või väär), vaid katkematu gradatsiooni printsiip, mille järgi iga tõestuses saavutatud aste tähendas ühtlasi süüdioleku astet, mis omakorda tõi kaasa mingi karistusastme. Kahtlusalune vääris juba iseenesest teatud karistust, sest eeldati, et kahtluse vari ei saa kuidagi langeda ilmsüütu inimese peale. Kahtlus tähendas kohtuniku vaatepunktist teatavat tõestamise elementi, kahtlusaluse vaatepunktist teatavat süüle viitavat märki ning karistamise seisukohast – teatavat piiratud karistusvormi. Kahtlusalust, kelle süü jäi tuvastamata, ei peetud sugugi süütuks, vaid ta sai osalise karistuse.” (“Nuhtlemine”, lk 64)

“Avaliku hukkamise painav elajalikkus mängib niisiis kahte rolli: see on kuritegu ja karistust suhestav printsiip, aga ka ettekääne selleks, et teha karistus veelgi julmemaks, kui oli kuritegu ise. Just elajalikkus tagab, et tõde ja võim ühe hoobiga särama löövad; ta tähendab nii uurimise lõppu tähistavat rituaali kui ka suverääni võidutseremooniat ning laseb tõel ja võimul hukatava piinatavas kehas kokku saada.” (“Nuhtlemine”, lk 83)

“Avalik töö pidi tähendama kahte asja: kollektiivset huvi süüdimõistetu karistuse suhtes ja karistuse nähtavat, kontrollitavat iseloomu. Nõnda peab süüdimõistetu maksma kahekordselt, nii enda tehtava tööga kui ka märkidega, mida ta toodab. Keset ühiskonda – avalikel väljakutel, suurtel teedel – kujutab süüdimõistetu endast kasude ja tähenduste keskpunkti. Silmanähtavalt teenib ta igaüht, kuid samal ajal poetab ta kõikide vaimu ka kuriteo-karistuse märgi. See on sekundaarne, puhtmoraalne kasu, aga see-eest märksa reaalsem.” (“Karistus”, lk 159)

“Harjutamine aitab eluaega kokku hoida ja kasulikku vormi akumuleerida, lisaks annab nõnda korraldatud aeg võimaluse inimeste üle võimu teostada. Harjutamine, millest on saanud keha ja kestust puudutava poliittehnoloogia element, ei jõua enam haripunkti mingis teispoolsuses, vaid selle sihiks on allutamine – allutamine, mis eales otsa ei saa.” (“Distsipliin”, lk 234)

“Lõpuks, eksam on nende protseduuride keskmes, mis konstitueerivad indiviidi nii võimu tulemuse ja objektina kui ka teadmise tulemuse ja objektina. Just eksam on see, mis kombineerib hierarhilist järelevalvet ja normaliseerivat sanktsioneerimist ning tagab seeläbi säärased suured distsiplinaarsed funktsioonid, nagu on ümberjaotamine ja klassifitseerimine, jõudude ja aja maksimaalne väljapressimine, arengu pidev kumulatsioon ja võimete optimaalne kompositsioon. Seega kindlustab eksam tsellulaarse, orgaanilise, geneetilise ja kombinatoorse individuaalsuse fabritseerimise. Üheskoos eksamiga muutuvad rituaalideks ka need distsipliinid, mida saab lühidalt iseloomustada, öeldes, et nad on üks sellise võimu modaalsusi, mille jaoks individuaalsed erinevused on määravad.” (“Distsipliin”, lk 277)

“Indiviid on ilmsesti küll üks ühiskonna ideoloogilise representatsiooni fiktiivne aatom, aga samas on ta ka realiteet, mille on fabritseerinud see spetsiifiline võimutehnoloogia, mida nimetatakse “distsipliiniks”. Tuleb lõpetada võimuefektide kirjeldamine alati ainult negatiivsetes terminites – nagu ta üksnes “välistaks”, “suruks maha”, “tõrjuks tagasi”, “tsenseeriks”, “isoleeriks”, “maskeeriks”, “varjaks”. Tegelikult võim toodab – toodab seda, mis on reaalne; ta toodab objektide valdkondi ja tõe rituaale. Indiviid ja teadmine temast on just selle tootmise produkt.” (“Distsipliin”, lk 280)

“Meie ühiskond pole mitte vaatemängu, vaid järelevalve ühiskond. Sügaval piltide pealispinna all investeerib võim kehadesse. Vahetuse suure abstraktsiooni taga kestab ekspluateeritavate jõudude detailne ja konkreetne dressuur. Sidekanalid pakuvad teadmise kumulatsioonile ja tsentralisatsioonile tugipunkte. Märkide mäng määrab kindlaks võimu tugipunktid. Meie ühiskondlik kord ei amputeeri, suru maha, ei teisenda indiviidi toredat terviklikkust, vaid see ise toodab indiviide – järgides hoolikalt jõudude ja kehade taktikat. Meis on vanu kreeklasi palju vähem, kui usume. Me ei viibi amfiteatri astmetel ega laval, vaid panoptilises masinas, millesse pidevalt investeerib oma efekte võim, mida me ise käigus hoiame, kuna oleme ise selle hammasrattad.” (“Distsipliin”, lk 312-313)

“Siiski on distsipliinidele omane see, et nad püüavad rakendada mitmekesisuse suhtes sellist võimutaktikat, mis vastab kolmele kriteeriumile: võimu teostamine olgu võimalikult vähe kulukas (majanduslikus mõttes väheste kulutuste näol, mida see nõuab; poliitilises mõttes diskreetsuse, vähese väljapaistvuse, suhtelise nähtamatuse ja vähese vastupanu mõttes, mida ta sellisena esile kutsub); selle sotsiaalse võimu efektid peavad saavutama maksimaalse intensiivsuse ning kanduma võimalikult kaugele, jätmata mingeid lünki ja lubamata mingeid ebaõnnestumisi; viimaks, võimu “ökonoomsuse” kasv tuleb ühendada nende aparaatide tootlikkusega, mille sees võimu teostatakse (olgu need siis pedagoogilised, militaarsed, industriaalsed või meditsiinilised aparaadid). Ühesõnaga, tarvis on kasvatada korraga kõigi süsteemi elementide kuulekust ja ärakasutatavust.” (“Distsipliin”, lk 314)

Kommentaare ei ole: