Hannu Rajaniemi – Paris, in Love (Invisible Planets, 2017)

Pidupäev, tegemist on esimese looga, mis mulle Rajaniemilt tõesti meeldib – küllap on süüdi see, et tegu pole miski veidra maailma või kosmosega. Siin on tänapäeva Lapimaa ja Pariis.

Antti on keskealine soome talunik, kelle ema on mures, et poiss pole naist võtnud. Ema saadab mehemüraka Pariisi. Ja Pariis … ja Pariis armub sellisesse kummisaabastes ja flanellsärgis isendisse; ta hakkab edvistama ja flirtima ja võrgutama, pakkudes Anttile parimaid külgi Pariisist (serveerides seda koerakakata). Soome mees satubki lummusesse … aga noh, et tõsine põhjamaalane ei usu millessegi nii kerglasse kui armastus, siis peale tormilist ööd Pariisiga põgeneb ta tagasi Lapimaale. Seepeale puhkevad Pariisis tänavarahutused.

Antti on Lapimaal, Pariis Pariisis, mõlemal on hinges rahutus. Ja ühel päeval … on Antti ukse taga kankaanitantsijad. Mees kütab naistele sauna, ise ta sinna häbelikult ei lähe. Seejärel ilmuvad Antti talu põldudele Pariisi erinevad hooned. Väljakud ja kohvikud ja mis kõik veel. Mees viib ema Louis Vuittoni poodi ja seejärel kohvikusse. Rovaniemistki tullakse vaatama seda suurlinlikku melu. Ent kui septembris hakkavad pariislased naasma puhkustelt oma kodulinna, avastavad nad … Ja nüüd peab Euroopa Liit sekkuma.

Fantaasia nagu muiste, kenasti ühendatud klišeed soome meestest ja Pariisist. Eks Rajaniemi on teisteski juttudes kasutanud põhjamaa motiive, aga niisugust kerglast lähenemist pole ma nagu varem kohanud. Tulemus pole just superoriginaalne, küll aga mõnus kõhutäis elurõõmu, mis lühikesse loosse kompaktselt mahtunud: ehk siis igati hea ajaviide.