Pidupäev, tegemist on esimese
looga, mis mulle Rajaniemilt tõesti meeldib – küllap on süüdi see, et tegu pole
miski veidra maailma või kosmosega. Siin on tänapäeva Lapimaa ja Pariis.
Antti on keskealine soome
talunik, kelle ema on mures, et poiss pole naist võtnud. Ema saadab mehemüraka
Pariisi. Ja Pariis … ja Pariis armub sellisesse kummisaabastes ja flanellsärgis
isendisse; ta hakkab edvistama ja flirtima ja võrgutama, pakkudes Anttile
parimaid külgi Pariisist (serveerides seda koerakakata). Soome mees satubki
lummusesse … aga noh, et tõsine põhjamaalane ei usu millessegi nii kerglasse
kui armastus, siis peale tormilist ööd Pariisiga põgeneb ta tagasi Lapimaale.
Seepeale puhkevad Pariisis tänavarahutused.
Antti on Lapimaal, Pariis
Pariisis, mõlemal on hinges rahutus. Ja ühel päeval … on Antti ukse taga
kankaanitantsijad. Mees kütab naistele sauna, ise ta sinna häbelikult ei lähe.
Seejärel ilmuvad Antti talu põldudele Pariisi erinevad hooned. Väljakud ja
kohvikud ja mis kõik veel. Mees viib ema Louis Vuittoni poodi ja seejärel
kohvikusse. Rovaniemistki tullakse vaatama seda suurlinlikku melu. Ent kui
septembris hakkavad pariislased naasma puhkustelt oma kodulinna, avastavad nad
… Ja nüüd peab Euroopa Liit sekkuma.
Fantaasia nagu muiste, kenasti
ühendatud klišeed soome meestest ja Pariisist. Eks Rajaniemi on teisteski
juttudes kasutanud põhjamaa motiive, aga niisugust kerglast lähenemist pole ma
nagu varem kohanud. Tulemus pole just superoriginaalne, küll aga mõnus kõhutäis
elurõõmu, mis lühikesse loosse kompaktselt mahtunud: ehk siis igati hea
ajaviide.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar