Cixin Liu – Curse 5.0 (The Wandering Earth, 2017)

Kui eelmine tekst tekitas kujutelma postsotsrealistlikust ulmest, siis see tekst on hoopis lahedam ja kõnelda võiks koguni huumorist – muidugi, lõpupoole läheb asi vähe tumedaks. Ehk siis tragikoomika.

Aastal 2009 loob noormehes pettunud neiu arvutiviiruse, mille eesmärk on vaid nakatunud arvuti monitoril kasutajat informeerida, et noormees see-ja-see pole üldsegi tore inimene. Viirus muud ei tee, küll oskab end kõvasti kinni haakuda operatsioonisüsteemiga, et siis sellest lahtisaamiseks tuleks kogu kõvaketas taevasse lasta. Ühesõnaga, arvutiturbefirmadel on lihtsam see ohutu viirus unustada.

Aastad mööduvad, moed muutuvad ja IKT areneb omasoodu. Aastal 2026 toetub kogu maailmakorraldus võrgule ning radikaalsemad kunstnikud teevad omakorda kunstipäraseid viiruseid. Üks neist (kah kelleski pettunu) korjab üles selle netiajaloo prügikasti ununenud viiruse, ning tekib 2.0 versioon: arvutivõrkudes asetsev tehisintellekt saab nüüd ülesandeks seda „noormeest“ füüsiliselt mõjutada (kui ta peaks isesõitvasse autosse sisenema, liiguks see kõrbesse ning laseks seal mehel auto sees surnuks kuivada. Ja edasi sünnivad teiste netikunstnike poolt viirused 3.0 ja 4.0, üha keerulisemate tapmisviisidega (aga see on loojale mõnus väljakutse – näiteks apteegist peaks talle väljastatama surmavat ravimit, mida tuleks juba ravimitehases võltsetiketi nime all toota jne jne jne; ühesõnaga, vägagi täppistapmine).

Kuid veidi varem on tegevusse lisandunud ulmekirjanik nimega Cixin Liu, kes leiab endale fantaasiaautorist ametivenna, kellega otsustatakse kirjutada tohutu mahuga romaaniepopöa. Õhinapõhine aastatepikkune koostöö nõuab neilt kõigest loobumist ja kui viimaks tellisraamatud ilmuvad, ostetakse neid kokku vaid 42 tükki. Aastate eest populaarsed autorid on nüüd korralikult pankrotis ja koos alustatakse kodutuelu – aga pole häda, vahepeal on see muidu provintslik kivisöelinn muutunud Hiina uueks ärikeskuseks (elagu kivisüsi, eksole!) ja kodutud elavad seal kui kuninga kassid. Viirus 4.0 ajal leiavad nad purjuspäi ühe kasutatud süleraali, ning et Liu on ikkagi olnud kõva arvutikäpp, siis hakkavad nad seda viirust edasi modifitseerima – andes viirust haldavale tehisintellektile ülesandeks kogu linna elanikkond hävitada. Tehisintellekt asub tööle ja tulemuseks on üha eskaleeruv massimõrv, mida tehisintellekti juhitud masinad inimeste vastu teevad.

Teksti võlu on selles kerglases toonis, kuidas autor lähituleviku arenguid hiinalikult käsitleb, mille suureks osaks on pea täielikult võrgustunud maailm, kus siis tehisintellekt saaks … õige mitmesuguseid võimalusi pahategudeks (aga mismoodi ja miks mõni asi siiski ei toimi, ei hakka siin spoilerdama). Autori eneseirooniline tulevikuautobiograafia on kah parajalt lõbustav – kuidas kuulus ulmekirjanik koos teise fantasyautoriga muutuvad tulevikuühiskonna paadialusteks (mis pole küll iseenesest hirmus saatus, äkkrikastunud linnavõim hoolitseb muuhulgas ka kõige vaesemate ihalike vajaduste rahuldamise eest jne – rääkimata tuleviku ulmehipsteritest (kes näiteks isesõitvate autode asemel kasutavad hoopis hobuseid), kes fännavad vastukaaluks ümbritsevale võrgumaailmale anti-sci-fi kirjandust, mis tohib ilmuda vaid vanadel trükimasinatel trükituna jms). Ühesõnaga, kokku moodustub igati lõbus tragikoomiline möll koos mikroapokalüptilise hävinguga jne.

Mõlemale tekstile on ühine vast see (no peale selle, et tegu on Hiina-keskse vaatepunktiga – kuigi mõlemas loos viidatakse mõnelgi puhul läänelikule kultuuriklassikale), et tulevik on vägagi progressiusku; asjad arenevad nii heas kui halvas meile tuttavast olevikust lähtudes. Muidugi, senini olen lugenud vaid kolme Liu lugu, seega üldistada oleks vähe ennatlik, või kuidas.