Päris haige meeleoluga lugu. Mees
püüab kirjutada oma surnud isa elulugu. Korraga ilmub ta elutuppa aastate eest
tapetud kuueaastase tüdruku vaim ja ta püüab selle tüdruku (ja hiljem teiste
surnud laste, kes ta majja ilmuvad) heaks midagi teha. Ainult et see läheb väga
imelikuks, ning lähikondsed vaatavad väga pika pilguga ta tegemiste peale.
Selliste tekstide lugemine on
omamoodi väljakutse – et kas ikka jaksad loo lõppu jõuda, ehk on seal midagi
sellist, mis teksti kuidagi … vastuvõetumaks, arusaadavamaks muuta. Aga ei, see
lugu läheb pigem kuhugi vaimselt haige inimese (jajah, kõige sellise jäljed
võivad asuda lapsepõlves ehk siis see surnud isa värk) maailma, ja see on
ebamugavust tekitav.
Eks tuleb muidugi autorit
tunnustada, et midagi sellist ebatraditsioonilist ja kontroversiaalset ja
häirivat on kirjutanud. Kuid tõepoolest, see tekst end uuesti lugema ei kutsu,
kasvõi selleks, et näha, kas äkki mõistsin midagi täiesti mööda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar