Lähituleviku teemaline lugu. Mees
saab loa Maad külastada, aga juhul, kui ta võtab kaasa silmapaari (niisugused
erilised prillid), millega kosmoses viibiv teine inimene saaks enamvähem
vahetult kogeda Maa olusid. Tema „paariliseks“ osutub kuskil pimedas kokpitis
resideeruv noor naine, kes on arvatavalt enam kui tüdinenud oma kitsastest
kosmoseoludest. 
Vastavalt naise soovile peatub
mees kaks päeva ülesharitud endises Taklamakani kõrbes, mis on nüüd värskest
rohelusest pakatav noor stepp. Nende silmapaaride abil saab naine pea
otsekontakti mehega ning tal palutakse muudkui lilli lähemalt vaadelda või siis
pilvi või Kuud – tema soovid muutuvad muidu heasoovlikule mehele enamvähem
tüütuks ja kurnavaks (no saja lille pärast maas roomata pole just
vaheldusrikas). Lõpuks jätab mees öösel need prillid ühele puuoksale rippuma,
niiet otseülekanne jätkub ja keerab ise tagasi magama. Hommikul on prillid
kastest hägused ning öö läbi üleval olnud naine kurb, et nii ei saanud ta
jumalikku päikesetõusu – mida ta nii ootas – prillide abil läbi elada. Mehel on
muidugi kahju, aga nende seanss on läbi ning ta naaseb kosmosejaama tööle. 
Siiski jääb see naine mehe
mõtetesse kummitama ja otsustab naise üles otsida. Ülemuse abil saabki ta siis
saladusele jälile – naine polegi tööl Maad ümbritsevas asteroidivöö mõnes
kosmosejaamas sealsel nüristaval töökohal, vaid … Maa sisemusse uurimisreisile
suundunud sõidukis. Tegemist on kuuenda ekspeditsiooniga Maa sisemuse
uurimiseks ning kogemata kombel on see sattunud Maa südamesse, kust pole enam
tagasiteed. Kolmeliikmelisest uurimisrühmast on see naine ainus ellujäänu ning
mingit tagasipöördumislootust pole. Ja noh, mees käkkis tema viimase silmside
maapinnal olevaga. Kuid naine jätkab muidugi peale sedagi andmete kogumist ja
maapinnale saatmist, niikaua kui võimalik. Mitte just kaua.
Et siis niisugune
melodramaatiline värk. Maa sisemuse uurimisest nagu polegi varem midagi lugenud
(jajah, Jules Verne), ses suhtes huvitav vaatepunkt tulevikuperspektiividele.
Aga samas see jutustamisviis on vähe postsotsrealistliku meeleoluga, mistõttu
ei saa rääkida just tavaulmest eenduvast tekstist (mille kuradi pärast
korraldatakse selline halastusoperatsioon nii käpardlikult?). Kuid eks see ole
kogemus hiina ulmest, palju mul sellega ikka kogemust on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar