21 november, 2018

Hannu Rajaniemi - The Oldest Game (Invisible Planets, 2017)


Tuleb välja, et Rajaniemi võib soovi korral kirjutada ka puhast fantasyt. Kui merineitsi puhul võis mõelda, et ehk seal leidub mõningaid sci-fi elemente, siis käesolev jutt läheb puhtalt fantasy valda.

Keskealine ärimees sõidab sünnikodusse, et end maha tappa, õigemini surnuks juua. Talle on meenunud talumehest isa (muidugi, tegu on soomlastega, seega toimus jutuajamine kunagi saunalaval), et kui tal on soov end ära tappa, tehku seda kodutalu põldudel, seal, kus nende suguvõsa on odrakasvatamiseks aastaid verd ja higi valanud.

Ühesõnaga, soomlastel leidub … tõsiseid aateid.

Õhtul satub ta kokku lapsepõlvesõbraga, kellega hakatakse koos alkoholivaru saunas hävitama, seal kuuleb ta mõndagi kummalist oma isa kohta. Sõber lubab hommikul vaatama tulla, et kas enesetapja laip tuleks külmunud põllule maha matta (nagu ta tegi ärimehe isa puhul) või ei. Kuid … kui peategelane läheb kärbikpüssiga põllule end maha laskma, kohtab ta seal midagi õite kummalist ja ürgset.

Varsti hakkab tunduma, et Rajaniemi ei suudagi enam üllatada. Kas kirjutab mõnusat fantasytoodet soome mütoloogiast tänapäeva võtmes (see on kui omamoodi vaste eelmisel kümnendil populaarsust kogunud soome psühhedeeliale – Avarus! Kemialliset Ystävät! Anaksimandros! Lau Nau!) või miskit õudkurnavat transmetakõvaulmet. Et mul puudub suurem teadmine mütoloogiatest, ei oska kahjuks öelda, kui klišeelik või kiiksuga see mütoloogiakasutus õieti on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar